RÕÕM JA TARTU



Mul oli hommikul nii hea tuju! Mul on üldse üpriski rõõmukil meel viimasel ajal. Ehk isegi saan öelda, et juba pikemas perspektiivis olen end nii tundnud. Rahulik rõõm elab minu sees. Talle meeldib kollane ja roosa, päike, lilled, magusad koogid, joonistamine ja üleüldse elu.

Mäletan, kuidas ma poolteist aastat tagasi ei talunud seda mõtet, et ma pean Tartu kolima. Mulle ei ole varasemalt üldse see linn meeldinud, kuidagi kummaline teine. Tartu inimesedki on minu jaoks alati veidrad olnud, oma "toode" ja "hüvade" ja "õkvatega". Aeglased jalutajad, kes armastavad oma puumaju ja villaseid sokke. Kuidagi liiga ... eestlased? Kodused?

Paar nädalat tagasi käisin Tallinnas ja ma tundsin oma kontides, et see ei ole enam minu linn.

Tunnen end siin Karlova ja kesklinna piirimail hästi. Mulle meeldib kus elan. Isegi hallitusega, millega pidevalt maadlema peab, olen rahu teinud. Ei pahandanud ma eile ka ühe vanamammi peale, kes mind oma ratastel ostukäruga tõukas, et kiiremini bussi istekoht saada. Siin on minu kodu, koht, kus ma tunnen end kõige paremini. Aga mis teeb kodu koduseks? Mis teeb kodust kodu?

Mulle tundub, et turvatunne on põhiline märksõna. Vormigu seda korterit kindlaks peidukohaks soojad tekid, värsked lilled aknalaual või külmkapp täis süüa. Peamiselt teeb neist seintest, kõrgetest lagedest ja Rääbukarva põrandatest kodu siiski see, kes siin on. Mina, Rääps ja L. See on kodu - kiindumus ja armastus. Eks mugavus mängib ka olulist rolli. Ei, ma ei mõtle mugavuse all pehmet tooli või põrandakütet. Hoopistükis seda, et ma tunnen piisavalt hästi oma ümbruskonda. Oskan joosta õigele bussile, tean kuidas "lõigata", kust poest saab oma kotiga ube ja kust mitte. Mulle meeldib see, et kõrvalmajas on Mahemarket, Aparaat, Trikster Tihane ja Karritehas. Kesklinnas veelgi rohkem kohti, kust saab vegantoitu. Mulle meeldib, et ma saan oma pesu pesta nii, et ma ei pea masinat omama. Mulle meeldib minu vaade köögiaknast, mis sest et ühtegi rohelist elusat hinge ei paista. Meil on paberi ja biojäätmete kogumiskoht, täpselt poolel teel poodi asub pakendikonteiner. Pea iga kord kui ma õues käin, kohtun mõne lõbusa kiisuga. Linnas on kaks spad, mitu teatrit. Mulle meeldib Tartu linnaraamatukogu ja see, et Lõunakeskuses saab uisutada. Kõik on käte ja jalgade juures. Eriti väga meeldib mulle muidugi minu kool. Ja torte on ka kohutavalt tore joonistamas käia. Tippen-toppen, noh!

Mis mind aga natuke nutuseks teeb on see, et mul ei ole ju olnud plaani siia elama jääda. Minu hing on ikka emalinna kuulunud, seal kus metroo ja ohtralt võõrast keelt. Ja kuidas siis ometi on mul südant, et ära minna kui armas Tartu on mu põue pugenud? 

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused