PÄEVA EESMÄRGID



Hommikul olin just biojäätmekotti minema viimas kui mul tekkis imetore mõte äkki esimest korda julgus kokku võtta ning teha üks instagrammiloo videopostitus, kus ma terve päeva jooksul näitan ja räägin mis ma teen. Siis aga telefoni taskust väljavõttes, ise biokonteineri poole sammudes, nägin, et mul on vastamata kõne. Minumeelest oli see viiv, täis kevadist sooja päikest ning lustakat sammu, kuna mul oli koolist ametlikult vaba päev, justkui silmapilk tagasi. Nüüd on juba õhtu, mu silmad ja selg valutavad, terve päeva jooksul olen jõudnud ainult kahte kaneelisaia süüa. Ohh, aga nii palju on veel vaja teha, sest et magan täna viimast korda oma voodis. Ees on seiklusterikas Riia, Saaremaa, Pariis ja Narva! Päris huvitav kombo, kas pole?

Mul on viimastel hommikutel tekkinud kummaline äkiline energiline ärkamine. Olen silmapilkselt voodist püsti ja juba kas arvuti taga või köögis askeldamas. Pealegi ega ole siin aega raisata, niipalju on tarvis ju teha kogu aeg. Olen muide viimased viis päeva haige olnud, üleelmisel õhtul oli mul nii halb, et pikali olles pisarad lihtsalt voolasid. Lihasvalu, nohu ja köha, pea tuikamine, silmade kipitus - kevad on hammustanud oma osa. Kõige tobedam on olnud aga see, et mul reaalselt ei ole aega, et kodus end ravida ja haavu lakkuda. See on alati nii, et ma jään haigeks siis kui ei saa lihtsalt haige olla.

Tänase hommiku juurde tagasi tulles oli mul seatud sellised eesmärgid: 
  1. Viia ära vaibaproovid, need nummerdada ja dokumenteerida.
  2. Sildistada ära meie osakonna prügikastid, kus hakkab toimuma sorteerimine.
  3. Käia Valete ökokaupades šampooni ja nõudepesuvahendit ostmas.
  4. Süüa üks mõnus soe lõunasöök. 
  5. Tulla varakult koju, pildistada, chillida, unistada, joonistada. 
  6. Viia pesud pesema + käia toidupoes reisiks mingeid igaks-juhuks-asju ostmas.
Eeee... ütleme nii, et ma jõudsin teha tervenisti ära ainult esimese punkti. Teiste puhul jäi kas midagi heal juhul pooleli või ei saanud essugi teha. Kõiges on süüdi see vastamata kõne. Too lõigi mu päeva sassi - kõige eelneva asemel käisin hoopiski torte joonistamas. Hoobilt sai päikeselisest lebopäevast higimulliga tööpäev.

Ma ei kurda, ei, ma ei ole siin vingumas kui "raske on mu elu". Mind aga häirib minu sees kükitav paradoks.

Üldjuhul ma naudin, et kõik minu päevad ei ole vennad. Mulle meeldib minu elu. Vahel teen seda, vahel teist. Mõnipäev on hingematvalt väsitav, mõni aga kerge õlaraputus. Tänasest näiteks ootasin seda, et päev oleks puhkusehõnguline koolivaba päev mõninga ülesandega. Kahjuks olen nimekirja-tüüpi inimene. See tähendab seda, et kui minu päevaks paikapandud eesmärgid ei täitu, olen ma iseendas pettunud. Mis sest, et vahepeal pookis päevake teisi kohustusi külge või ma ise seadsin vahepealseid lisa-eesmärke. "Peab saama!" karjub miski minu sees.

Kas ma olen reeglites kinni? Vajan liialt korda, struktuuri ja stabiilsust? Miks ma aru ei saa, et ma kipun end lõhki rebima? 

Kommentaarid

  1. Sellepärast ongi hea, kui on kodus pesumasin, kõvasti saab aega kokku hoida, ei pea kuhugi pesu viima hakkama.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan muret tundmast, pesud said tol päeval pestud. Ma ei mõista aga mis pesumasina mitteomamise etteheitmine see veel olema peaks? Kuidas see Sinusse puutub kas pesen neid oma vannitoas, kortermaja selvepesulas või vastasmaja pesumajas?

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused