REISIMULJEID



Kas reisid saavad ebaõnnestuda? Tekitada säärast väsimust ja tüüdatust, et koju jõudes tekib küsimus kogetu mõtekusest? Reisilt tagasi tulles peab sinu Instagrami konto olema täis hingematvalt kauneid fotosid, kohver suveniiridest pungil ja nägu naerul, oodates parajat momenti, et oma põnevatest kogemustest pajatada. "Kuidas reisil läks?" küsimusele ei ole olemas sellist vastust nagu "Igav oli", "Tüütu nagu liiklusummik" või "Sinna pommiauku ei lähe ma enam kunagi tagasi". Säärane küsimus talub ainult positiivse meeleoluga rõõmuohet. 

Kas ma olen ainus inimene, kes leiab, et ebaõnnestunud reisi avalik tunnistamine on piinlik? Mulle näib, et negatiivne vastus viitab näpuga minu suunas. Mina olen see, kes on liiga igav/turvaline/õhukese rahakotiga või siis ma lihtsalt olen see õnnetu hing, kellele saatus meelierutavaid kogemusi ei too. Seejärel muidugi ühmab vestluspartner, kellele oma muret kurdan, et mul on liialt kõrged ootused või ma ei suuda lõõgastuda ning elu nautida.

Minu meelest on reisimine enamikel juhtudel negatiivse lõpptulemusega. Reisimine on nagu loterii, vaid üks miljonist saab õnnepileti, mis kätkeb endas neid instagramifotosid, suveniire ja seiklusjutte seitsme maa ning mere tagant. Tavaliselt koosnevad minu reisipuhkused rohkelt istumisest ja passimisest, nõmedast ilmast, toiduprobleemidest (kaootilised toiduajad ja -korrad, rämpstoit), väsimusest, pidevast kiirustamisest, raha näppudevahelt libisemisest. Kirsiks tordil pole kunagi aega et rahulikult ilusaid fotosid teha (kohapeal peab ju nautima oskama) ja puudub võimalus suveniire šopata ilma hingehinda maksmata. Ja kui passidagi kusagil kuurortis spas, siis jällegist on seal liiga igav. Vangla. Milleks mulle see piin?

See-eest oli tore bussiga täna Tartu jõuda. Suur naeratus tuli küll suunurkadesse kui tuttavad majad bussiaknast paistma hakkasid. Päike! Lippasin raamatukokku kergel sammul ja mõtlesin magusa rõõmuga, et kodus on ikka kõige parem olla. 

Kommentaarid

  1. Kui mina eelmine aasta plaanisin välismaale reisi, siis alguses mõtlesin küll, et kui paljusid kohtasid tahaks läbi käia, aga kuna rahakott väga paks ei ole, siis ei saaanudki igale poole sõita. Aga mulle sobis see vaikne kulgemine väga, sest jõudsime kõike nautida. Ei näinud küll kõike kauneid kohti, aga see polegi oluline. Oluline on see, et saime rahus käia ja näha. :) Eks tulebki võtta hetkest parim ja selle asemel, et üritada oma reisi sisse palju mahutada. Kui Sul tuleb palju passida, siis võid uurida ümbrust, kunagi ei või teada mida põnevat avastad ja kellega kohtud. :)

    VastaKustuta
  2. https://youtu.be/DWa13rkEUkk

    Selliste grupireisidega peab paraku enda rahulolu ohverdama enamuse rahulolu nimel. Pidin järgi andma mitmele enda otsustes, sest suuremal enamusel on teised plaanid või meeldivused. Pigem reisiks kas üksi või kahekesi, võtaks ühes kohas aega, et kogu selle koha hingus päriselt kohale jõuaks. Turimsi-välkreisidega eriti ei rahuldugi. Vaatamisväärsused nagu igasugused tornid ja väravad hotellivaated, pakuvad küll korraks ahhaa-moment, kuid kõik need on nii leierdatud, pigem teisejärgulised. Eelnevalt mainutule eelistan pigem näha nurgataguseid kohvikuid, äärelinna väikemaju, põrandaaluseid lokaalne, kuhu niisama turist ei satu, kuhu juhatada oskab vaid kohalik.
    Samas sellistes ebaõnnestumistes on ka omaette võlu. Õppida järgmine kord paremini prioriteete püstitama, või kasvõi seeläbi hinnata õnnestunud reisi.

    VastaKustuta
  3. Ma tean, mida sa tunned! Mulle meeldib reisida või õigemini meeldib mulle MÕTE reisimisest, sest reaalsuses jõuab iga reis mingil hetkel punkti, kus ma kuulutan, et kõik on halvasti!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused