KUI KASS JOOKSEB ÄRA...

Nagu mu instagramislugudest aimata võib, siis olen käinud enam vähem iga päev järjestikku kaks nädalat Rääbuga väljas jalutamas. Iga kord on ta muutunud aina julgemaks ja uudihimulikumaks, mille üle ma olen ääretult rõõmus. Lõpuks ometi saab ta hakata elama aktiivsemat kassielu kui muidu. Enamasti on ta ju tubane, kahjuks. 

Käime kodu lähedal ühes üpriski mahajäetud muruplatsil - seal on kõrge taimestik, korralik võsa, üks liivahunnik, palju krõbisevaid lehti. Täiuslik kassila. Jah, ma mõtlesin just selle sõna välja. 

Ta "oskab" õues käies oma küüsi teritada, hüpata nagu jänes, süüa rohtu nagu üks kõige isukam lambapoeg. Vahel nuusutab lilli, vahel käime koos võsas luuramas. Senini kõige lõbusam asi, mida ta teinud on, on liivahunniku otsa ronimine ning seejärel selle tipus end krussi visanud ning maha veerenud. Seda kõike ta muidugimõista lõbu pärast kordas. Egas siis toas liivakasti meil ju pole!

Iseenesest on kõik olnud super tore. Imehästi on näha, kuidas ta on aina leplikum õues käimisega. Võiks isegi öelda, et me oleme juba selles punktis, kus ta nõuab õue minemist. Alates sellest ajast, mil me oma uue elukorralduse ette võtsime on näha tema käitumises mitmeid uusi nähtusi. Ta on rohkem energilisem ja oma elukeskkonnast teadlikum. Ta ei taha siin nelja seina vahel kükitada ja ma saan sellest absoluutselt aru. See siin, niinimetatud kodu, on ju tegelikult vangla. Kõik otsustatakse tema eest ära, mis on keelatud ja reguleeritud. Vaba tahet vast 20%. Aga mis elu see on?


Miks ma oma jutu nüüd negatiivsuse poole pööran on seetõttu, et eelviimane kord kui me väljas käisime juhtus midagi kummalist. Olime õues asjatamas nii nagu ikka - Rääbu uudistas maailma ja mina sammusin tal järel. Ühel hetkel pani aga kass ajama. Jooksin talle siis järgi, rakmed ja rihm ju seljas, ise mõeldes, et ju siis tahab joosta. No jookseme siis. Paarikümne meetri peal sain aru, et midagi on nihu. Koerad jooksevad lõbu pärast, mitte kassid. Ta ei taha jalgu sirutada, pulssi tõsta ega jahutavat tuult oma karvastikust läbi lasta vaid hoopiski põgeneda. 

Kõik see käis küll muidugi väga kiirelt, aga põhimõtteliselt juhtus nii, et sain talle järele joostud ning samal ajal rihma väiksemaks kerida. Mul ei jäänud muud üle kui teda rakmetest sikutada ja püüda kätega maha suruda. Ta aga viskles ja hooples nagu üks suur vihmauss, kes puudutust ei talu. Ühel hetkel sain ta kinni püütud, aga oma tavapärase reaktsiooni, milleks on alandlik kükitamine, asemel ta hissitas ja vaatas mulle otsa sellise pilguga, nagu näeks minusugust esimest korda. Ma ei tundnud teda ära. See ei olnud see vanamammi Rääps, kellega me koos siin korteris elame, mkm. Silmadest välkus iseseisvust, julgust ja ehk isegi põlastust. 

Haarasin ta sülle ja läksime tuppa. Tollel hetkel ei aidanud ei ükski pai ega meelitamine. 

Kas sa tead ka kui pettunud ja haiget saanud ma olin? Nagu tükike meievahelisest suhtest oleks ära rebitud ja minema visatud. Kas sellest kõigest järeldada seda, et tema üks ja ainus soov on olla iseseisev? Meiega või meieta? Küllap see pole nii must valge. Ehk ehmatas millegi peale ja seejärel tundis suurt paanikat, kuna on imelikes rakmetes, mis ühel hetkel hakkasid tema rindkeret pigistama. Mingisugune suur kogu jooksis ju järele kah. Äkki käis tema peas läbi stsenaarium sellest, kuidas tema on jahisaak ning mina jahimees? Kes teab.

Saamaks rohkem vastuseid viisin ta järgmisel päeval uuesti õue. Mis sa arvad, mis juhtus? Kõik kordus - jooksmine, visklemine, puiklemine, silmad tumedad ja võõrad. Ma ei osanud muud ette võtta kui istuda tema kõrvale maha, rääkida temaga veidi juttu ja üritada utsitada "normaalsele" käitumisele. Normaalsele selles mõttes, et mina topski inimlaps tahaks, et ta sirutaks rihma otsas jalga, nuusutaks lilli ja mina saaks samal ajal Instagrami scrollida. Ei tulnud aga sellest mesijutust midagi välja - võtsin ta sülle ja tegime siis niimoodi ühe tiiru. 

Sellistes olukordades ma üritan olla ise hästi rahulik ja mõistlik. Ma ei taha talle midagi peale suruda, ma ei sikuta teda, osta pidevalt maiustustega ära ega lähe tema käitumise või nn käitumatuse peale närvi. Aga samas siinkohal ma ei oska vist ise edasi minna. Kas ma jätkan tema õue viimist, isegi kui ta koheselt tahab põgeneda? Kas rihmaga jalutamine sobib talle? Kas ta vajab eramaja koos igapäevase õues käimise võimalusega? Mida teha? Mida mitte teha? 




Muide! Ootan kõiki blogi lugejaid andma kolmeminutilist tagasisidet lugejauuringus. Küsitlus aitab mul saada paarile põletavale küsimusele vastust ja aitab vaadata tagasi. Täpselt aasta aega tagasi tegin esimese lugejaküsitluse ja see andis palju mõtteid ning ideid kuidas kirjutada ja üleüldse jagada paremini; millest tahaksid lugejad teada saada jne. Link siin Aitäh sulle, et oled siin, käid lugemas ja kaasa mõtlemas!

Kommentaarid

  1. Mul on ka kass ja elasime samuti korteris. Isiklikult arvan, et kuigi iga kass tahaks õues jalutada, siis korterikassile on parem, kui ta mitte kunagi õue ei saa. Minu silmis on see nagu kassi piinamine- kätte näidata näilist vabadust ja toredat elu õues, aga samas mitte iial ta sinna ei saa. Kass ei ole lillenuusutaja, kass on jahiloom.
    Niisis ei saanud minu kass 8 aasta jooksul kordagi õue. Mida ei tea, seda pole olemas. Ei oska ju igatseda millegi järgi, mida pole kunagi näinud ega kogenud.
    Nüüd elame ka maal ja on võimalus kassi ka õue lasta. Alguses väga muretsesin, et kuidas teda harjutada ja mõtlesin ka rihma peale jne, aga siis otsustasin kassi usaldada ja lasin teda niisama. Õnneks läkski kõik hästi. Nüüd kui oleme suvilas, siis on ta õues, ööseks tahab ikka tuppa meie juurde ja üldse püsib läheduses (eriti peale intsidenti, kui ta nädalaks ära kadus ja ta naabruskonnast puu otsast lõksus olemas leidsin- vaeseke oli nädal aega seal kükitanud). Õnnelik õnnetus- keegi viga ei saanud ja nüüd enam naljalt silme alt ei lähe ringi luusima.
    Kui tuleme tagasi linna, siis on ta korteris ja ei küsi välja. Tema jaoks nüüd kaks elu- korterielu ja suvilaelu.
    Kui teil ka võimalik teda kuskile maale vahepeal viia või suvilasse, siis ka soovitan.
    Aga kui head suhted teil enne omavahel olid? Kui lähedussehoidev ta on? Minu kass nt natuke koeralik kass, hästi lähedust tahtev ja sõnakuulelik.
    Aga niisama rihma otsas looma ma välja ei viiks

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused