MUL ON LAMMAS EHK KUIDAS KASSI ÕPETADA JALUTAMAS KÄIMA



Eile tormasime Rääbuga koju ja sain Laurisele esimest korda rõõmust rõkates hõigata, et me käisime Rääpsuga JALUTAMAS. Eile oli siis see imede sünni päev, mil kallis Rääbis võttis end kokku ja jalutas minuga koos u 25 meetrit. See on üks suurimaid edusamme, mida oleme siiamaani saavutanud. Tavaliselt ta õues "käies" klammerdub kramplikult minu külge kinni ja keeldub mu sülest maha minema. Kissu väriseb ja on ilmselgelt hirmul. Küll aga tahan ma oma korterikassile pakkuda elus enamat ja seetõttu olen ette võtnud ülesande talle selgeks õpetada rihma otsas õueskäimise.

Rääbuga õues käies olen eelistanud aegu, mil on rahulik - vähe liiklust, inimesi, müra. Väga kaugele ma temaga minna ei ole soovinud. Tahan, et ta saaks aru, et me läheme vaid tema jaoks spetsiaalselt õue. Olen teda välja viinud korraks pisikesele tiirule süles, niisamuti rihma otsas ja ka puuriga. 

Rihma olen talle selga harjutanud enam vähem alates sellest ajast kui ta meie ellu ilmus. Olen seda proovinud niisama talle tutvustada, ilma, et me õue läheks. Väga vaimustuses ta sellest ei ole olnud. Pigem mulle endale tundub, et see rihm meenutab talle tema kostüümi, mida ta pidi peale kastreerimist kandma. Eks see mälestus on jah natuke valus - tuli vanast keskkonnast uude ja seejärel tehti talle mitmeid ravikuure ning operatsioon. Seetõttu olen pigem soovinud alustada õues käimist koos puuriga või süles ning vahel lisades sellesse õueskäiku rihma kandmist. 

See fotololev käik on üks esimestest pargiskäimistest. Mina võtsin tekil päikest ja Rääps kuulas, mida Kadrioru pargi linnud räägivad.


See foto on juba Tartus. Vaata millise vedela vorstina ta mu jala otsas vedeleb! Ta ei julge isegi pilku üles tõsta. 

Juba julgem! Paar sammu veel ja juba puurist väljas! 

Esimene etapp on olnud puuriga koos õues käimine. Olen võtnud ette pargikülastusi, mis näevad umbes välja sellised, et Rääbu kükitab puuris - nuusib õhku ja vahib suurte silmadega ringi - ja mina loen tekil raamatut. On näha, et talle tõesti meeldib õues käia, aga mingisugune kummaline hirm hoiab teda krampis. Muidugi olen teda üritanud maiustuste ja paidega puurist välja saada, aga tema puhul see ei aita.

Ma saan väga hästi aru, et kassid vajavad turvatunnet ning nendega talitamisel on kannatlikkus edu võti. Ma ei ole kordagi tundnud, et minu pingutused teda õues käima õpetada jookseksid meie mõlema puhul mööda külgi maha. Kui seekord ta puurist nina välja ei pistnud, siis küllap järgmine kord.

Nii juhtuski eelmisel suve. Nimelt olime kõik koos pargis piknikul, meie Laurisega askeldasime rahulikult oma asjadega ja Rääbu kükitas puuris. Mäletan, et ilm oli imeilus - palav ja päikseline, aga tuuline. Olime pargis päris kaua aega. Ühel hetkel sai Rääps oma hirmudest üle ja julges ise, omaalgatuslikult, puurist välja tulla. Mis teda innustas, oli rohi - tema lemmiksnäkk -, mis teda ja tema puuri ümbritses. Võttis teine paar suutäit ja istus meiega koos tekil. 

Nüüd olen teda harjutanud süles õues käima. Võtan ta korraks kätevahele ning käime väikesel tiirul maja ümber. Kõnnime aeglaselt ja rahulikult, nii, et ta saab korralikult aimu kus me oleme ja et nurga tagant ei hüppa välja kole tiiger, kes ta maha murrab. 


Tere kevad! Sel päeval tutvusime ka põgusalt Gutenbergiga. 

Eks vahetevahel käime ikka ja jälle puuriga, siis jälle süles. Vahel võtan ta puurist välja ja lasen tal paar sammu teha. Enamasti ta ringi vaadata ei soovi, ainus eesmärk sammude tegemiseks on tal kuhugi varjualla pugemine. Saaks kasvõi puutüve äärde peitu!

Eile aga toimus Rääbu õppeprotsessis hüppeline areng. Võtsin ta sülle, panin rihma selga ning viisin ta välja. Meil on maja kõrval üks nukras seisus roheline maalapp - metsik ja võsane. Pargid, kus me muidu käinud oleme on ju nii kliiniliselt puhtad ja lagedad, pole ime, et need talle üldse ei istu. Eks ka seekord ei tahtnud Rääbu üldse sülest maha minna. Kükitasin temaga umbes kolm minutit - kuulasime linde ja muid hääli. Seejärel innustasin teda mu põlvedelt maha astuma. Nägin, et tahab taaskord kramplikult kükitama jääda, mistõttu tegin talle selja alaossa pai. Ma tean, et sealt kergelt kratsides ta tõstab oma tagumiku üles ning teeb refleksi? tõttu paar sammu. Nii ka seekord, ainult et üllataval kombel ta ei kahelnud enam seisma jääda. Esimesed sammud olid muidugi pikaldased ja mõtlikud, ent ühe pika jalutuskäigu saime tehtud küll! Paar korda kui Rääps kuhugi väga pikalt toppama jäi lootuses näiteks end oksarisusse ära peita, tegin talle taaskord pai ja kass julges endistviisi edasi liikuda.

Muide, instagrammistoorist saab vaadata minu lammast eilsel jalutuskäigul muru niblimas 


Rääbu esimene jalutuskäik - nina püsti, samm enesekindel. 

Olen Rääpsile üritanud ka selgeks teha kus on kodu. Ikka ja jälle laseme tal koridoris ringi nuuskida. Ta teab, mis asi on võtmete kõlisemine. Ta teab, milline on meie uks. Kui eelmise korra "jalutuskäigu" lõppedes lasin ma tal trepikojast ise kolmandale korrusele kõndida, siis kas hirmu või teadmatuse tõttu ta seda ei teinud. Pidin lõpuks kassi ikka kaks ja pool korrust ise tassima ning alles meie korrusel ta oskas ise meie ukse juurde kõndida. Nojah, koridor ju tuttav talle. Lootsin aga eilse jalutuskäigu lõpus, et ehk nüüd ta juba julgeb/oskab kolmandale korrusele kõndida. Selle tarbeks kõndisin kass süles välisukse juurde, kõlistasin võtmeid, panin ta maha ning avasin ukse. Ta teadis täpselt, et uksest tuleb sisse minna. Ukse juures aga tekkis taaskord hirm. Paitasin teda ja juhatasin ta trepi poole. Ühel hetkel sai ta laksti aru mis toimub ja pani plagades kolmandale korrusele. Naljakal kombel aga tekkis kolmanda korruse koridoris Rääbul vist mingisugune lühis - paanika! Ta oli jooksnud täiesti koridori lõppu ning ei teadnud kus on kodu, milline on kodu uks. See oli eile esimene kord meie jalutuskäigu aeg, mil ta hädast karjuma hakkas. Mjäu ja mjäu! Tegin korteriukse lahti, aga ikkagist ei saanud ta aru kus on kodu. Pidin koridori lõppu kassi juurde kõndima, teda paidega meelitama ning alles siis saime tuppa mindud. 

Ja sellega jõuamegi postituse algusesse: niimoodi me siis tormasimegi koju ja mina hõikasin Laurisele suure rõõmuga kuidas me Rääbuga päris ehtsal jalutsukäigul käisime. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused