PREILI LAUALOOR



Olen vist saanud täiskasvanuks. Minu köögilauale on ilmunud laudlinik.

Mäletan, et meil perekodus oli ja tegelikult ka tänaseni on kappidel, riiulitel jms kohtadel erinevad linikud ja katted. Mõni pitsist, mõni peene tikandiga, teine jällegist paks ja villane. Oi kuidas ma vihkasin tolmu võtmist, linikute kloppimist, pessupanemist, triikimist jne jne. Minu lapseloogika kohaselt oleks olnud palju mõistlikum süüa laua taga, kus sa ei pea muretsema selle pärast, et leivapuru heegeldatud lauakatte vahedesse pudeneb. Nii hõlbus ju koristada, kui ei pea tegelema linikumajandusega! Üks lapitõmme ja laud puhas. Neid kordi oli kindlasti küllaldaselt, mil sai hambaid krigistatud ja linikuid vihatud. Tegelikult ei kannatanud ma ühtegi kodutekstiili, millel oli vaid esteetiline väärtus. Vaibad on mulle alati tundunud kui vaid ühed suured tolmukogujad, sama lugu on olnud toolikatete, päevatekkide jms. Kõige suuremat minupoolset põlastust on saanud seinavaibad. Kohutavad kohutavad ruumiraiskajad ja tülitekitajad. 

Oma kodu luues ei tekkinud küsimustki, kas osta vaip või mõni tikitud lauakate. Üks mure vähem sain rõõmsalt hõisata. 

Ei teagi, kas mõistus on koju jõudnud, suureks saadud, eriala lõplikult südame ja aru vallutanud või lihtsalt on inimene muutunud. Igal juhul ütlen ma täna aga seda, et mulle on just hakanud meeldima erinevad kodutekstiilid. Tahan omale kirjuid padjakatteid, vaipu siia ja sinna, linikut aknalauale ja kapipealsele. Minu viimase aasta suur unistus on olnud paarimeetrine piltvaip köögiseinale. Mida kohevam, mastaapsem ja ekstravagantsem, seda parem! Tolm? Ma üldse ei muretse selle pärast. Seda probleemi minu jaoks enam olemas ei ole. 

Luba ma tutvustan sulle oma kodu uut pereliiget - preili laualoor. Teda hakkad kindlasti rohkem ja rohkem kohtama. 



Kas sul on kodutektiile? Leiad, et need on ajast ja arust? Võtavad palju ruumi, aega ja resurssi või hoopistükis pakuvad toredat silmarõõmu?

Kommentaarid

  1. Linikud mulle väga ei meeldi, meenutab vist lapsepõlve kui kõik kapipealsed ja muud pinnad olid heegeldatud linkukestega kaunistatud. Aga söögilaual on mul laudlina küll. Oli siis kui laps oli alles beebi ja pläkerdas hoolega (siis oli vetthülgava pinnaga tesktiilist laudlina, vakstu mulle vägaei meeldi) ja on ka nüüd kui laps on juba 4ne aga siiski pläkerdab ja suurt kunsti tehes suudab nii paberist kui selle all olevast kattest mööda maalida. Nii korra nädalas või 5 päeva järel läheb laudlina pesumasinasse ja järgmine lauale. Minu meelest on linaga kaetud laua taga söömine kuidagi erilisem või mõnusam, teeb ka argipäevad eriliseks...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused