MA KULGEN AJAS



Jäin täna korraks mõtlema kui palju ma olen paari lähima aasta jooksul muutunud. Noh näiteks kui ma tahaksin upitada mõnda oma vana postitust, siis kui adekvaatne see täna oleks? Kas minu tõekspidamised on samad, suhtumine, vaade elule? Ma ise küll usun seda, et muutun iga päev. Kasvan stabiilselt ei tea küll mille poole ja kas üldse laiusesse-pikkusesse, aga mingitsorti muutus toimub. Elutuuled, vihmad ja äikesetormid teevad oma töö.

Kui alustada mõtetutest väikestest asjadest siis hea näide on deodorant. Tean täpselt, et mul on siin blogiarhiivis kusagil postitus, kus ma suure hurraaga kirjutan sellest, et deodoranti ma enam ei osta.  Kahjuks aga jään ma päeva lõpus pika ninaga, sest et üllatus-üllatus inimese kehad muutuvad vanusega. 

Maiste näidetega jätkates oskan ma ka seda öelda, et ma tahan üleüldse omada rohkemaid asju. Mitte küll mõtetult tolmu koguvaid kapipealseid lullasid, aga kõike seda, mis teeb elu mugavaks, ilusaks ja armastusväärseks, seda tahan küll. Olgu need pehmed  kollased ja roosad diivanipadjad, oma isiklik sülearvuti (oi kui kaua ma selle vastu võidelnud olen - milleks küll?!) või hoopiski kolm komplekti lauanõusid. Varem tahtsin tõesti elu seljakotis elada, aga nüüd küsitlen seda valikut küll äärmise skepsisega. 

Mis veel? Ma vist tahan vähem ning lihtsamaid asju. Mitte minimaliseerida oma tarbeesemeid, vaid minu ootused elule on madalamad. Oeh, see kõlab küll väga masendavalt. Ma tahan öelda seda, et olen leplikum, kui minust ei saagi seda suurt ninameest või mõned unistused jäävad saavutamata. Võibolla oleks õigem öelda, et ma ei ootagi midagi. Nooremana sai ikka mitmeid latte üles seatud, standardeid jonnakalt korrutatud, nüüd aga olen rohkem avatum. Tulgu mis tuleb ja ma olen selle motoga rahul.

See on üpriski kentsakas, kas pole? Pean küsima miks on nii, et enam ma ei trambi jalgu ja ei nõua oma unistuste täitumist? Kunagi sai tehtud nimekiri sajast erinevast asjast, mida ma oma elus teha tahaksin. Ei tea kas see on mul mingitsorti periood või mis, aga mul on teisest täiesti suva. Varem ketrasin ikka ja jälle oma peas nimekirja kohtadest, kus tahan kindlasti elada – Stockholm, Moskva, Riia, Chicago. Nüüd mind lihtsalt enam ei huvita. Ei saagi aru, kas minu huvid on muutunud, kohale jõudnud tõdemus, et elus ei saagi kõike või tegemist on tõesti mingisuguse passiivse perioodiga minu elus. 

Aastaid tagasi olin ka kindlasti julgem. Praegu hädisen siin Londonis üksi pimedal tänaval kõndides, samas sai noorena üksi öises Rumeenias hääletades reisitud. Silm ka ei pilkunud. 

Üks asi, mida ma võibolla kahetsen on see, et kui keegi või miski on öelnud minu mõnele unistusele ei, siis ma ei ole kindlameelselt seda taga ajama jäänud. Kui vaadata näiteks seda, kuidas ma viimastel aastatel siia ja sinna sujunud olen, siis tõepoolest on tegemist aeglase kulgemisega. Päris nii küll pole, et kust poolt tuul puhub, sinna mina lähen, aga ometi ma siiski kaldun seda tegema. 

Üheteistkümnendas klassis sain ma aru, kelleks ma tahan saada. Mulle lõi pähe välk selgest taevast, et vot, mina lähen õpin seda ning minust saab see. Mul on seda hästi piinlik tunnistada, aga ma ei saanud tollal kooli sisse. Katsetasin ka aasta hiljem ning ikka ei saanud. Olen neist inimestest kuulnud küll, kes proovivad ühele erialale sisse saada kasvõi kümme korda, teevad ükskõik mida, et oma unistused kinni püüda. Ei saa öelda, et ma oleksin käega löönud ja teeksin nüüd midagi, mida ma ei armasta. Vastupidi. Mul on hea elu ja ma olen õnnelik, tulevik näib helge olevat ning kõik on korras. Aga ometi tahan ma küsida miks. Miks ma võtsin vastu pisikesi otsuseid siin ja seal kuni ma triivisin juba liialt kaugele oma algselt seatud eesmärkidest?

Äkki vastus seisneb selles, et noorena mõeldut ei saa võtta tõsiselt. Või tuleks elada hetkes ning mitte end võrrelda teiste või noorema minaga? 

Kommentaarid

  1. Loen ikka ja jälle neid toredaid postitusi ja tahan öelda: "Like it", mulle meeldib:)) Tervitused Norrast

    VastaKustuta
  2. Mulle meeldivad su uued postitused. Mis sa tahtsid õppima minna? Kunagi ei ole hilja juurde õppida :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tänan! Ma arvan, et jätan selle saladuseks. Äkki saab sinnapoole taas kulgema hakata.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused