ÜKS ROOG LONDONIS: PIRUKAS

Reisides meeldib mulle alati mekkida uusi toite. Kuna siin Inglismaal on kõik pea alaspidi ning kõik uus ja huvitav, mõtlesin alustada postituste sarja, kus tutvustan ühte proovitud rooga. See on mõeldud siinsest toidust ülevaate pakkumiseks kui ka kodustele eestlastele inspiratsiooni andmiseks. Alustan tutvustamist ei millestki muust kui pirukast!

Sõin õhtust taimetoidu restoranis Mildreds, mis asub Sohos. Söögikoht oli pisike ja kitsas, aga armas. Menüü näis olevat isuäratavate valikutega, sinna on kindlasti mõnus sõpradega minna ning erinevaid toite koos tellida.

Ma ei olnud seal varem käinud, mistõttu uurisin teenindajalt mida ma proovida võiksin. Noormees tutvustas mulle oma kõiki lemmikuid, vaagisin siis pikemalt menüüd ning otsustasin roa kasuks, mis kannab nime wood roasted mushroom and ale pie, minted mushy peas, fries. Hind 12£ ehk umbes 14€. Valisin piruka ja purustatud herned, kuna menüü valikust näis see roog olevat minumeelest kõige rohkem inglisepärasem. 


Toit tuleb üsna kiirelt kohale. Välimus on teine selline, mida ühest inglise roast oodata on. Võimalik, et olen liiga karm, aga minu Inglise stereotüüpne roog on kindlasti pruunikates toonides. Vaatan et kõrvallauas on inimesed tellinud ikka palju eksootilisemaid toite - hummus, karri, brasiilia supp. Need näevad värvilisemad ja lõbusamad välja, korraks isegi jõuan kahetseda oma valikut, kuna peas vasardab mõte, et äkki ei ole nii hea.

Ah, ei ole siin midagi pirtsutada. Peab järele proovima ja seejärel seisukoha võtma.

Esimese asjana panen tähele herneid, neid tahan ka kõige esimesena maitsta. Vaimusilmas ootasin muidugi värskelt purustatud herneid, aga ega mul keeduvariandi vastu midagi olla ei saa. Mekin. Mõnus. Purustatud herned on serveeritud koos sortsukese mündikastmega, mis annab segule huvitava värske meki. Sobivad teised mõnusalt kokku. Traditsiooniline hernes kohtub hipstermündiga.

Friikartulid on nagu kartulid ikka, ainult tsiba suuremad. Kahtlustan, et neid serveeritakse tavaliselt fish and chips roa kõrvale. Vähesoolased, aga hästi krõbedad.

Pirukas, mis peaks olema roa kõige tähtsam osa, maitseb keskpäraselt. Ei midagi erilist. Lehttaigna piruka sisse on pandud lihtsalt mingisugune seenene mögin. Võibolla armastavadki inglased oma toite tagasihoidliku maitsegammaga, millest mina, toiduturist, õppida saan. Kiita saan taigent ise, kuna see on hästi tehtud. Tavaliselt ma väga lehttaigent ei armasta, kuna mulle ei meeldi Eestis valmistatud taignate puhul margariinine järelmaitse.

Mulle näib, et ports on minu tühja kõhu jaoks täpselt paras. Olen jõudnud poole peale, kui ühtäkki avastan pirukat kahvli peale tõstes lehttaigna sees oleva juuksekarva. See on krussis, natuke punakas. Ilmselgelt on karv küpsenud ahjus koos taignaga, sest on teine sügaval piruka sees. Oh snap, selle avastuse peale läheb mul toiduisu küll ära.

Vot siis nõnnaviisi. Lugu lõppes kenasti (mulle hüvitati ebameeldiva kogemuse eest ning kohviku esindaja vabandandas ette ja taha). Väga kohutavat muljet söögikoht ei jätnud, õnnetusi ju ikka juhtub. Pirukat ma kindlasti uuesti aga ei telliks, põhinegu see roa mitte midagi ütlevas maitsegammas ja väikesel juuksekarvaintsidendil, sellegi poolest restorani uuesti külastamist ma isegi julgeksin korraks kaaluda. 

Kommentaarid

  1. Ha-ha-ha! Hakkan vist siin sari kommenteerijaks. Kirjutad nii vahvasti ja millestki mul endalgi kogemus on. :) See on vist jah ôige tähelepanek et inglaste traditsioonilised toidud vôivad sellised värvitud olla, kui just ise ei valmista. Eestis käies ma alati naudin salati hulka, mis lisatakse prae taldrikule, inglismaal seda tihti ei kohta ja tavaliselt on see valik üsna ühesugune. On muidugi erandeid. See roog ei tundu jah, et vôiks miskit suurt maitseelamust pakkuda ja juuksekarv - brrrr! Ootan järgmist muljetamist!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused