EI SÖÖ



Oi kuidas ma praegu raiskan üht imeilusat kuuma päikeselist päeva passides jahedas, kergelt pimedas toas. Käisin küll paar tundi õues, aga ega seal suvelõõsas midagi erilist ju ei toimu. Kurk kisub janule, silm tikub uniseks ja mõte seisab paigal. Lugesin ükspäev Novaatoristki, et teadlased on kinnitanud, et suurem temperatuur ei ole just kõige parem neile, kel vaja mõttetööd teha. Muidugi on tore koos päikesega koos naeratada, sest tuju on ilusa ilmaga alati kraadike või lausa kümme mõnusam, aga kaua sa ikka jaksad, eks. Mina täna nüüd puhkan, aitab. 

Väga imelik, aga ma olen viimasel ajal tihti väsinud. Ma ei taha eriti süüa ja olen rahutu. Saan väga hästi aru, et mul on mingitsorti Mina-periood, kus ma küsitlen kes ma olen ning kuhu minna tahan. See on nii klassikaline mina, et ma korralikult ei söö kui ma olen üksi (selles mõttes üksi, et ma ei ole oma päris kodus ja L. ja R. on ma ei teagi kus kohas) ja mul on mingi maailma raputav periood peal. Ma olen seda vist maininud, et üks põhjus, miks ma hakkasin blogima, oli minu toitumishäire? Ma kipun mittetervislikult toituma ja eriti lööb see välja siis, kui eemaldada minu elust kaljukindlad struktuurid. Stress koolitöödega? Ma ei söö. Igapäevaelu rütm sassis? Ma ei söö. Väga hea näide on Laurise olemasolu minu elus. Kuna tema toitub normaalselt - korralikud kogused, tasakaalukas toit, kindlad kellaajad - siis saan minagi selle eeskujuga kaasa viidud. Mulle näiteks väga meeldib süüa teha. Kuna ma tean, et ta sööb põhimõtteliselt kõike, mida ma teen ning palju, siis mul on alati hea meel talle midagi valmistada. Endale toiduvalmistamisega mul sellist luksust pole, sest mul võib vabalt poole praadimise pealt isu ära minna või kui toit saab valmis, siis peale lusikaotsatäie maitsmist ma lihtsalt ei suuda seda lõpuni süüa. Ma ei tea miks nii on.

Temaga koosoldud ajaga olen ma juurde võtnud kolm kilo ning minu kaalunumber on põhimõtteliselt kaljusse raiutud, sest see ei kõigu. BMI kalkulaatori järgi ma olen tsiba alakaaluline, võiksin vabalt võtta juurde 20 kilo ja ma oleksin endiselt tervisliku kaalu juures. Jumal tänatud, et ma olen oma kaalunumbri eufooriast ning kinnisideest üle saanud. Mäletan neid aegu küll, kui sai end päevas kaks korda kaalutud ja igasuguseid muid lolluseid tehtud, et numbrit allapoole kiskuda. Ma ei saa öelda, et see kaalu asi oleks tekkinud "noori naisi hirmutanud meedia" tõttu. Eks ikka muretseb igaüks selle üle, kas ta näeb hea välja. Kust aga kaalumise tähtus minu ellu ilmus, see vastus on küllap kool ja täpsemalt siis kehalise kasvatuse tund.

Meil oli igal kevadel kehalise võimekuse testid ning sellega seonduvalt mõõdeti ja kaaluti meid. Mul on tänaseni kusagil see kaart alles, mis näitab kui võimekas või vähevõimekas ma olnud olen. Testid olid iseenesest mõnusad, sest mulle on alati sport meeldinud ning mu tulemused olid ka head. Üks pipratera on mul aga meeles küll. Nimelt oli see vist kaheksandas-üheksandas klassis, kus ma tulin ühel päeval koju, istusin köögilaua taha ja hakkasin oma ema ees lahinal nutma. Minu suure meelehärmi põhjus oli samal päeval toimunud kaalumine. Ma kaalusin 60 kilo ja ainuüksi selle numbri nägemine vallandas minus ebakindluse laviini. Kuuskümmend näib ju numbrina väga suur arv olevat! Ega ma ei tundnud, et ma olen suur või muud pidi vormist väljas - ainuüksi arv kaalutablool tõi pisarad silma. Kummaline, kas pole? Sellest päevast alates oli mul väga kindel plaan saada kaalunumber, mis algab neljaga ja selles alates läkski vist kõik allamäge.

Üritan kümne küünega kinni hoida sellest, et nüüd täiskasvanuna ma ei laskuks sellele teele, kus mingid lollakad numbrid mu elu defineeriksid. Õnneks nad ei tee seda, sest ma olen vaimselt tervem ja pealegi, mul ei ole aega sellise mõtetu jamaga tegeleda. Küll aga tean ma seda, et mingi osa minust armastab seda tunnet, kui mul on kõht tühi või ma ei mäleta, millal ma viimati sõin. Õudne.

Arvan, et selles osas jään ma küll oma haige meelele alla. Kuigi ma olen rõõmsameelne inimene ja püüdlen absoluutse terviklikkuse poole (olla terve nii füüsiliselt kui ka vaimselt), siis see toitumise asi jääb küll minuga elu lõpuni. See on kuidagi liiga mina, millest lahti lastes kaotaksin ma iseenda olemasolu. Noh, et kuna ma olen viimased kümme aastat selle loo sees elanud, et mul on toitumisega probleeme, siis sellest lahti lastes ma ei teakski enam, kes see mina siis enam on. Peab vist uue lugulaulu välja mõtlema?

Kommentaarid

  1. aitäh, et sa seda jagad! väga-väga tuttav lugu! ometi vaidlen - ennast uuesti ümber luua ja vanu tingitud mehhanisme ümber seadistada on võimalik i g a päev, i g a kord, kui need mõtted uuesti kimbutama tulevad.. olen nõus, et see on midagi, millega tuleb iga päev ülejäänud elu rinda pista, sest see numbrid-peenike-paks-kõhttühi-kõhttäis-söön-eisöö tsükkel on samasugune sõltuvus nagu on alkohol või narkootikum, aga see ei defineeri sind iialgi, kui sa seda ei luba :) loome uue lugulaulu, tõesti!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Tead ma kohe naeratasin, kui seda lugesin! Olen sinuga kahe käega nõus.

      Kustuta
  2. Heips. Ka mulle meeldib tühja kõhu tunne, aga mitte lõpmatuseni. Kas Sa tegeled joogaga? Sa võiksid seda proovida, sest jooga näeb ette paaritunnist söömata kõhtu enne asendite võtmist. See aitaks Sul ehk enda toitumine mingisse struktureeritumasse ajakavva paigutada? :) Soovitan Sulle Youtube's sellist kanalit nagu Boho Beautiful. Tema videod ning sõnum on imeilusad, ja muide, ta on vegan.
    Kallistan!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vaatan kindlasti järele. Tänud soovituse eest.

      Jooga mulle meeldib küll. Aga vahetevahel kui ma sellest väga vaimustusse satun, tekib mul tunne, et see suurendab minu isu mitte süüa. Kuna see on täpselt selline spordiala, mis tegeleb oma keha tunnetamisega, siis vahetevahel mulle näib, et ma muutun oma kehaga tegeledes aina kriitilisemaks ja kriitilisemaks.

      Kustuta
    2. Pealegi on enamasti joogataja stereotüüpne kuvand noorest neitsikust, kelle kõht on sissepoole, mitte väljapoole :/

      Kustuta
  3. Vot kus lugu. Nüüd üks pisike mehelik seisukoht ka siia sekka - ei teagi, kas toeks või mitte....
    Viibin vahel seltskonnas, kus viibib ka üks õige kehakas keskealine naisterahvas, kes ei ole pindanud vajalikuks oma välimuse eest liiga palju hoolt kanda.
    Aga tema väljaütlemised ja ise-enda kallal aasimine on niivõrd humoorikas, et kui mul oleks valida, kas süüa ühest katlast suppi sellisega või mõne piitspeene modelliga, kelle rõhuasetus elus on vormi kasuks ja sisu kahjuks, siis valiksin igal juhul tolle suurema tegelase.
    Vahepeal oli liikvel kõlakas, et isegi modellimaailmas on trend täidlasemate tegelaste suunas. Nii, et pead püsti naisterahvad ja olge sellised, nagu te olete:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Enamik inimesi, kellel on probleeme oma väljanägemisega, ei ole probleemi tuum seotud vastaspoolele meeldimisega. Väga raske on mõelda teisete peale kui enda nahas on raske olla.

      Enda näitel võin küll öelda, et mul on täiesti suva kas korvalseisja arvab et ma olen liiga suur või väike. Loeb ikka see kuidas mina end tunnen ja mida mina arvan.

      Kustuta
    2. Ma saan aru, et sa tahad pakkuda oma abi, aga see on palju kompleksem probleem kui selle lahendus on see, et üks meessoost isik ütleb, et ole ma selline nagu olen, kasvõi ülakaaluline.

      Kustuta
    3. Olgu siis tegu meesterahvaga või mitte, aga usun, et tema kommentaari tuumaks oli inimese sisu>inimese vorm.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused