KUI KODU EI OLE ENAM

Ma ei ole piiksugi teinud sellest, et me kolisime ju südamekurdude vahele pugenud Tartust ära. Viimased päevad seal elades olid niivõrd erilised. Kuigi rind oli raske ja pisarad tikkusid silma, siis sealt äratulek oli loomulik asjade käik. Sain ju oma mõtteid vastavale lainele seada juba kuid ette. Vaikselt ja targu tegin kevadpuhastust, et ebavajalikest asjadest lahti saada. Tasa sai planeeritud üht koma teist, et muutustega hakkama saamine kergem oleks. 

Tõsi, me ei oodanud, et peame oma korterist lahti ütlema. Teadsime, et läheme vähemalt kaheksaks kuuks Tartust ära, ent lootsime siiski oma valmispunutud pesasse tagasi tulla. Elul olid teised plaanid, nii nagu ikka ja kuidagi läkski nii, et tehniliselt meil praegu oma kodu ei olegi. Mina elan ühes riigis, L. teises ja Rääps kolmandas. Igal ühel meist on natuke kodinaid kaasas, ühise kodu soojuse ja olemuse oleme pannud püsti oma südametes nagu telgid. Mis see kodu aga täpselt on, ei teagi. Kui vahepeal oli kodu tunne Tartus Kastani tänava hoovi jõudmine, siis nüüd on see hoopiski laialivalguvam. Nagu püüaks unenäo viimaseid pilte kinni kui vahepeal läks järg käest kui silmad said korraks lahti tehtud et patja kohendada. Mis see kodu siis ometi on? Sissekäidud rajad, kapikääksud ja just meie korterile omane valgusgamma?

Viimane päev, mida ma Tartust mäletan on see, kui läksime uitmõtte najal öö hakul õue. Üsna pea aga selgus, et tegemist oli kirikute ööga, mistõttu sai lausa Rääbuga koos Lembitu kiriku torni ronitud ja mahajäävat Tartut imetletud. Pärast istusime Vanemuise väikese maja pargis. Rääbu vahtis möödakäivaid inimesi ja meie pimedust. Oli soe, täpselt parajalt sääsene nagu need Eesti suved ikka ning tulevik näis olevat helge ja täis seiklust.


Kaks väga pikka ja muutusi täis kuud on möödas sellest ühest suvisest koosveedetud ööst. Vahepeal on igasuguseid asju juhtunud. Kõige suurem ning emotsionaalselt mõjuvõimsam teelahe ongi olnud oma korterist väljakolimine. Seda siis pöördumatult - ei enam kunagi me sinna enam lähe. See ei suuda mulle pähe mahtuda, et mu kodu ei ole enam. Ma ei saa imetleda oma viie meetri kõrguseid lagesid, nautida suvist kuuma päikest mis korteri palavaks küttis, pildistada oma nipsasjakesi lihtsalt tagasihoidlikust, ent ääretult nauditavast hobist. Rääps ei saa ka enam trepist üles ega alla joosta, ukerdada köögikappidel ja otsida jahedust vannitoa põrandalt. Laurist ei näe samuti enam vaarikamaitselist morssi rüüpamast ega raamatute sisse uppumast. Kapinukkadel ei vedelegi enam kellegi üksik sokk, voodi all ei krussita enam puntras kõrvaklapirägastik. Neid igapäevaseid koduseid meeleolupilte ei ole enam. Kuigi kodu võib alati uuesti alustada ning nullist luua, jääb see võimalus justkui kaugeks. Käsi ettesirutades saab vaevu seda mõtet puudutada, aga ainult sõrmeotstega - kinni rabada ning endale sülle võtta ei saa. Ei tea kas veebruariks lõppeb ka jaks?

Kommentaarid

  1. Mnjah... Kodused olukorrad on need, mis loovad koduse õhkkonna. Seinapragudesse salvestunud mälestused, mistõttu nad suudavad jutustada lugusid möödunud aegadest ja läbi elatud elamustest. Vahel on vaja eluraamatus uusi veel täis kirjutamata lehti pöörata ja alustada kuskil mujal midagi muud nullist. Ent mälestused ja õppetunnid jäävad ja sageli tagant-järgi suudame andestada minevikule ka puudused vooruste nimel. Igatahes üks on kindel - elu ei olegi tavaliselt igavalt sile ja loodus, nagu kipsplaat, vaid hoopis huvitavalt ettearvamatu ja ebatasane, nagu vanalinnamajade seinad või käega seina silutud savikrohv.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused