KUI PALJU MUL TEKIB IKKAGIST SEDA PRÜGI?



Kirjutasin hiljuti, et minumeelest on internetis ringlevate nullkuluiste prügipurgid eksitavad. Jäätmeid tekitab igaüks, isegi kõige radikaalsem ja äärmuslikum zero waster. 100% ilma ei saa.

Toon paar näidet.

Lisaks sellele, et kõiki tooteid ei ole võimalik pakendivabalt osta (ravimid, konkreetsed toiduained nagu õli, äädikas, sool jne), siis leidub ka teenuseid ja tooteid, millega paratamatult kaasneb nn prügi. Näiteks arsti juures käies ei soovi meist keegi, et õde korduvkasutaks süstlaid, vähemalt seni kui puudub vastav tehnoloogia, mis seda lubaks ohutult teha. Kõikides kauplustes ei saa osta toodet tšekki väljaprintimata. Ükspäev lõhkusin näiteks laualambi kupli kogemata katki ja eelmine nädal pidin dušivooliku välja vahetama. Tulem? Prügi. Lisaks käega katsutavatele jäätmetele tekitab iga meie liigutus - olgu see guugeldamine või autoga sõitmine - kaudset või otsest keskkonnamõju eutrofeerumise, CO2 emissiooni, vähenenud liigirikkuse vms näol. Nullkulu on eesmärk, mille idee on vähendada ühiskonnas prügi tolereerivat suhtumist. Nullkulu printsiipde - enneta, minimaliseeri, korduvkasuta, taaskasuta, komposteeri - järgimise mõte on suunata inimest käituma paremini kui muidu. Zero waste ei tähenda kivi all kügelemist, koonerdamist, atsiviliseeritust. Vastupidi, eesmärk on elada globaalses ruumis kõigi elus ja eluta olenditega võrdväärselt. 

Olen varasemalt proovinud dokumenteerida oma jäätmete teket, seda nii pildistanud, stabiilselt kaalunud kui ka kirja pannud. Loobusin sellest aga üsna kiirelt, kuna see näis minu jaoks mõtetu olevat. Miks? Panen siia kirja kõik allikad, sündmused ja tekkepõhjused, mis täidavad minu kodu "prügikasti".

  • Leibkonnas rohkem inimesi kui üks. Olen oma elus elanud mitmete erinevate inimestega koos. Väga raske on eeldada kaaselanikelt pakendivabat poodlemist. Veelgi koormavam on hakata teiste eest elama, ostes neile nende vajaduste järgi tooteid pakendita. Näiteks L. puhul on mul hästi kindel printsiip - ma tutvustan talle kohti, kust osta asju oma kotiga, aga ma ei suru talle oma põhimõtteid peale. Eks ma muidugi üritan osta talle meelepäraseid tooteid pakendivabalt kui mina poes käin, aga spetsiaalselt tema vajaduste järgi ma neid ei hangi. Näiteks ma ise ei joo kohvi ja ma ei viitsi ega näe mõtet ise hakata selle ühe toote pärast teise linna otsa sõitma vmi. Ostku ise. Teine lugu on muidugi mu kassiga. Niipalju kui ma jõuan, käin turul talle oma topsikuga kala või liha ostmas. Kui aga ei jõua - pole hullu. Lisaks ei ole ma leidnud kohta, kust osta lahtiselt kassikrõbinaid.
  • Prügisukeldumine. Aegadel, kui ma prügisukeldumisega tihedamalt tegelen, tekib minu kodus väga erinevat sorti jäätmeid, vastavalt sellele mis on olnud prügisukeldumise saagiks. Näiteks on juhtunud neid olukordi küll, kui toon koju kastitäie saiakesi, neist igaüks eraldi kiles. Ma ei tunne nende pakendite pärast ennast halvasti, sest et olulisem on hoopiski see, et ma olen söögikõlbulikku toitu päästnud. Olen säärase kaks sammu edasi, üks tagasi põhimõttega rahul. Pealegi, minu käe alt leiavad nad tee pakendikonteinerisse, mitte segaolmejäätme.
  • Kingitused, külakost. Eks ikka üllatab keegi mind armsa kingitusega sünnipäeval või naistepäeval. Mõni teeb seda ääretult kaasamõtlevalt otsides spetsiaalselt pakendivabat šokolaadi, mõni aga läheb mugavamat vastupanu teed. Seda tempu ma ei hakka eales tegema, et külalisi uksel vastu võttes lükkaksin näiteks plastpakendiga viriskud tagasi või raputaksin kulmukortsutades pead kui näen üht tetrapakis mahla. Muidugi saab viisakusi vahetada ka loodussõbralikult, aga sean pikaajalised inimsuhted olulisemaks.
  • Blogi. Teen aegajalt koostööd ettevõtetega, kelle toodetesse ma usun ja olen huvitatud neid proovima. Näiteks kui ma ise poest küünelakki ei osta ja igapäevaselt ka seda ei kasuta, siis hea meelega olen blogi kui töö formaadis nõus mõne küünelaki firma tooteid proovima, kuna mul leidub lugejaid, kes ikka aegajalt nende kohta küsivad. Muidugimõista ei taha ma oma koju kastide ja kastide viisi erinevaid tooteid lihtsalt proovimiseks, mis lõppkokkuvõttes muudavad minu nullkulu minast tavalise iluguru. Ühesõnaga - luban blogialaseid erandeid. 
  • Tooted, mida pakendita või muude vidinateta ei saa. Siia kuuluvad näiteks vitamiinid,  mõningad maitseained, ravimid, taimsed piimad, akrüülvärvid, telefonide kaitsekiled, külmkapid, mis iganes. 
  • Loomulikult kuluvad ja katkiminevad tarbeesemed. Kõiki asju kahjuks ei saa parandada. Nagu eelpoolgi kirjutasin, siis ükspäev lõhkusin oma lambikupli ära. Ei saa seda mingisuguse võluvahendiga uuesti kokku liimida. Jah, ma ei hakka küll ometi selle apsaka pärast tervet lampi ära viskama, kupleid saab ju vahetada, ent klaasikillud pean siiski ümbertöötlusesse suunama. Taaskord, prügi. Tunda end seepärast halvasti või läbikukkunud zero wasterina? Muidugi mitte.
  • Teenused. Hambaarsti juures peab peale hambaaugu parandamist mingit jubinat hammustama, mis peale paari ampsu prügikasti läheb. Arsti juures kasutatakse vaid minu jaoks ühekordseid kummikindaid, protseduuripaberit, vatitupse naha steriliseerimiseks jne. Jah, taaskord prügi, mille tekkimisele põhimõtteliselt minu olemasolu kaasa aitab.
  • Reisimine, "hädaolukorra" ostud. Näiteks ükskord läks mu hambahari reisil katki, pidin ostma kiirelt uue ja suvalise. Olen isegi pudelivett pidanud mõnes eriti absurdses olukorras ostma. Juhtub ja ma ei näe mõtet selle tõttu oma südant välja süüa.
  • Kool või töö. Täna käisin näiteks ühe oma käsiloleva projekti tarbeks nakkekilet ostmas. Kui projekt saab läbi, leiab nakkekile oma tee prügikasti. Muidugi üritan ma leida selliseid lahendusi, mis oleksid keskkonnasõbralikumad, aga alati ei saa. 
  • Väljaspool kodu toimingud. Ühel pikal sündmuserikkal ööl sai otsustatud, et lihtsam on jääda sõbra juurde püüdes seal sõba silmile saada kui vaevaliselt koju kakerdada. Kuna hambaharja mul muidugimõista kaasas ei olnud, andis ta mulle pakist uue. Paar päeva hiljem sain teada, et ta viskas hambaharja ära, kuigi olin seda vaid kaks korda kasutanud. Ma ei saa kõike kontrollida ja see on normaalne.
  • Vegan toit. Ma tahan proovida uusi vegantoite, mis turule tulevad. See ei tähenda seda, et ma sööngi päevast päeva poolfabrikaate ning luban endale kõike. Tahan järgi katsetada erinevaid uusi leiutisi, et osata veganteemadel kaasa rääkida ning uued turuletulnud vegantoidud pakuvad ka inspiratsiooni järeletegemiseks. 
  • Väljas söömine ja joomine. Iga kord ei ole võimalik ennetada seda, et sinu toit ei tuleks koos ühekordse salvrätiku või kõrreta. Näiteks hiljuti käisin jäätist söömas. Küsisin omale jäätise vahvlikoonusesse, selle asemel et topsist lusikaga süüa. Minu jaoks suure üllatusena torkas teenindaja minu jäätisepalli otsa plastlusika. Ma poleks selle pealegi tulnud, et eelnevalt teenindajat teavitada, et mulle lusikat pole tarvis. Või siis juhtus eile öösel nii, et olin sõbraga ühes hipsterkohas siidrit joomas. Ilma igasuguse hoiatuseta tuli pool tundi enne kohviku sulgemist meie juurde teenindaja, näpus kaks plasttopsi, võttis meie pooleliolevad joogid ning kallas klaasist plastikusse. Pärast viipas käega ukse poole, sõnades, et asutus on kinni, hakake astuma. Sarnaseid näited, mille ennetamise peale ei tulegi võin tulistada veel ja enam.
Kui kokkuvõtvalt küsida kui palju mul tekib prügi, siis ma ei oska seda öelda. Vahetevahel võin ma väga "tubli" olla, siis mõnel teisel päeval aga pean 30 liitrit rämpsu kuhugi ära viima. Ma ei ütleks, et see aus vastus teeks minust petise või silmakirjatseja. Ma ei taha ka väita seda, et need nullkululised, kes on otsustanud koguda oma purkidesse kõik jäätmed, mis neil tekivad, valetaksid. Jah, purgimeetodil on väga vildakas kriteeriumistik, mille igaüks ise oma suva järgi kokku paneb vastavalt sellele kus ta elab (seadusandlus), millised põhimõtted tal on või milliseid teadlikke erandeid ta endale lubab. Kuigi prügi on justkui nullkulu põhivundament, siis tegelikult see seda siiski ei ole - vastupidi. Ei tasu oma jäätmetesse nokkapidi kinni jääda, sest eesmärk on elada üleüldiselt tervemat elu, kasvada inimesena ja õppida tegema paremaid otsuseid.

Sellele suurele küsimusele tahaksin ma vastuseks anda hoopiski seda, milliseid meetmeid ma kasutan, et oma prügistamist vähemaks timmida. Minumeelest on see olulisem ning mõjukam, et mul näiteks on oma kaasaskantavad nõud või taskurätt. Ma üritan igal hetkel oma prügi sorteerida ja toidujäätmeid kompostida. Mul on moto paranda, mitte asenda. Näiteks kevadel lasin oma nutitelefoni ära parandada, mis sest et kõigile oleks olnud lihtsam ja odavam see ära visata ning uus osta. Ma minimaliseerin ning olen huvitatud rohkem kogemustest kui asjadest. Ma tahan rohkem tähendusrikkaid inimkontakte ja olla aeglane aktivist, kes sõuab aeglaselt, et jõuda kaugele. Ma tahan maailmast paremini aru saada terviklikult, mitte fikseerida enda mõtted kinnisideelikult ühte punkti, milleks on prügi. 

Kommentaarid

  1. Olles ise töötanud mitmes restoranis, võin lisada, et väga palju jäätmeid tekib köögis, mida klient ei näe. Klient ei näe, millistes ja kui suurtes pakendites on tulnud tooraine (näiteks väikestesse pakenditesse pakitud mikroürdid), kuidas on toitu valmistatud (tänapäeval väga populaarne sous-vie meetod tähendab, et väikseid portsjoneid toitu valmistatakse eraldi vaakumkottides) ja ka kuhu jäätmed lähevad: biojäätmete eraldamine muust prügist on praegu siiski laias pildis väga harv.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused