ÕPPETUND: ÄRA OSTA UUT KLEITI

Eelmisel nädalal sai mul minu viieteistkümnest hilbust, mille olin endaga Londonisse kaasa vedanud, täiesti kõrini. Peab tunnistama, et olen siiamaani päris hästi oma riietega läbi ajanud, aga mingitsorti vaheldust mu süda siiski ihkas. 

Sellest emotsioonist tulenevalt mõtlesin, et oleks ju tohutult tore ühel päeval hea sõbraga välja minna ning end üles lüüa. Eks ma olen ikka siin väljas käinud, aga üldjuhul olen ma üpriski turvaliselt riietunud. Kaasa sai ju võetud selline kraam, mis oleks võimalikult palju omavahel kombineeritav, ei kortsuks, kaaluks vähe (tulin käsipagasiga) ja ei läheks kiiresti mustaks. Ilmselgelt ei kuulu mu rõivakohvrikappi litritest raske peokleit. Mul pole isegi normaalset jakki peale tuulejope, mille ma Lauriselt pätsa panin. Rääkimata muidugi kontsakingadest või ridikülist vms. Täitsa arusaadav ju, et peale kaht kuud ma ei suuda enam vanamoodi jätkata. 

Proovisin küll laenata sõbrannadelt midagi erilist, aga kahjuks see kala ei näkanud. Mis siis ikka, seadsin sammud kaubanduskeskusesse ja proovisin sealt midagi püüda. Tuuslesin poest poodi ja õhtu hakul, täpsemalt 3 minutit enne kaupluse sulgemist, leidsin end kassajärjekorras, näpus kleit ja selle jaoks sobiv pesu. Küsitlesin end kas ma tõesti ikka teen seda - ostan omale põhimõtteliselt üheks õhtuks terve komplekti riideid. Pealegi, kingi ma ikka ei leidnud, sobivat käekotti ka pole ning ühe kleidi ostmiseks on tarvis eraldi pesu samuti... Aga minu lubadus sel aastal uusi riideid mitte osta, mis siis sellest saab? Kas tõesti minna selle ideega lõpuni? Ja oh, milline ajaraiskamine, kui ma lähen koju käed tühjad. No kuidas saab see elu nii keeruline ometi olla!

Otsustasin sealsamas, et panen asjad tagasi ning lähen linta-lönta kodupoole. Tuju null. Mõtlesin isegi oma kaaslasele kirjutada, et kuule, ärme lähe. Õnneks aga kuulasin vanade eestlaste tarkusetera ning mõtlesin asjale hommikul värske pilguga vaadata. 

Hommikul mõtlesin, et äkki peaks minema korraks piiluma mida kaks lähedalasuvat kaltsukat pakuvad. Äkki näkkab seal? Ja tõepoolest, midagi ma oma kalavõrku püütud sain. Skoorisin enesele ilusa põletatud liivakarva ASOSe kleidi, millel olid õlad paljad, aga dekoltee varjatud. Kleit oli tugevasti kehasse ja pikkust oli teisel üle põlve. Suunurgad said kohe sentimeetri jagu ülespoole tõmmatud ning elu võttis kohe eriti ilusa varjundi endale ümber. Jah, ilusaid kingi mul ei ole, aga šikk kleit võib vahel ka kõige igavamagi jalanõupaari ellu turgutada.
 

Õhtu saabudes sättisin end korda, hüppasin oma uude patukleiti ning peatselt olingi juba oma kaaslase juures. Kohapeal selgus, et ega me ometi taksoga kohale ei sõida. Oo, ei. Minu armas date arvas, et kui juba õhtu väljas, siis kohale tuleb minna stiilselt - mootorrattaga. Lahe, eksole! Mis oleks toredam kui end üles löönud noor naine kihutab mootorrattal linnatuledes Londoni kesklinnas peenesse vegan restorani? Juba see mõte tõi mulle suure naeratuse näole. Tuul vihisemas juustes, soe linnaõhk, tore seltskond, imekena kleit, punaseks värvitud huul... Imeline ma ütlen, imeline. 

Kahjuks aga kumas mu peas see idülliline unelm senikaua, kuni mu kaaslane ütles, et ma pean jalga panema sokid ja tema jaki, et mul külm ei hakkaks. Pähe muidugimõista kiiver ja kui ma tahan end veelgi turvalisemalt tunda, pakkus ta mulle ka kindaid. Kas pole mitte tore härrasmees? Ei. Ausõna, kohe kui ta jõudis suust välja libistada sõnad sokid ja jakk, saatsin ma ta oma pühitud naeratusega pikalt. Ei, ei ja veelkord ei. Ma näen väga hea välja, mu tuju on laes ning ma ei soovi seda rikkuda. See kleit ei kannatanud mingisugust sokipaari välja. Mkm! Ja mingi suur kohmakas jakk? No milleks küll.

Aga samas... tahaks ju kangesti sõita! Ühise kompromissina leidsime, et ma oma outfit' i sokkidega rikkuma ei hakka, aga ainult korraks võin ju jaki selga panna. Pealegi saan enne restorani minekut teise kohe seljast ära võtta ning istme alla panipaika jätta. Ok! Teeme siis nii!

Kiiver pähe, jakk selga ja ratta selga! Ehhee. Nii libedalt see kõik siiski ei läinud. Kuna mu kleit oli ju õigupoolest pikk ja kehasse, siis see tähendas seda, et kaksiraksi ma küll kuhugi peale istuda ei saa. Ainus võimalus oleks olnud seelikuosa nii kõrgele sikutada, et vaevu saab istuda. Kuigi säärane pinge oleks kindlapeale miskit õmblust rebestanud ning mis kõige olulisem - peale ja maha minnes oleks terve ilm mu kannikaid näinud. Ja noh, paljad sääred välkumas ei vajanud külma tuule kaitseks mitte enam sokke, vaid lausa sukki! On alles palju probleeme ma ütlen. Miks, ma küsin? Miks minuga juhtuvad sellised asjad? Kas jumal karistab mind mu kleidiostu pärast? Kas see ongi see päris ehtne patukleit?

Mis sa arvad, kuidas minu seiklus mootorrattal lõppes? Filmistseeni unelmad asendusid sellega, et mul olid jalas minu kaaslase hunnitult suured lühikesed püksid. Minu jalas olid need pigem kottis põlvpüksid või kaheinimese seelik. Õlgadel kandsin ma tema puhevil jakki, mille all oli ülesrullitud kleidisaba nagu ujumisrõngas. Muidugimõista kandsin ma peas kobakat kiivrit. Kui keegi oleks mind selja tagant näinud, oleks ta arvanud, et ma olen kiitsakate jalgadega aga kenakese kõhuga mees, kes on liiga suurtesse riietesse uppunud. Eestpidi vaadatult oleks nähtud, et mees kannab veel lisaks punast huulepulka ka. Ja noh, niimoodi ma siis linnapeal peenesse restorani vuhasin. Sõit oli vahva, aga minu mõtteid olid vallutanud peaasjalikult piinlikkusetunne. Kohale jõudes olin ma enda edevuserõõmu igat pidi maha matnud ning alla andnud, mistõttu tekkis isegi küsimus, kas mul on mõtet üldse oma uut keharüüd teise vastu vahetada, sest tagasi minnes pean jälle selle selga toppima. Aaa. Ja kas ma jõudsin sulle seda juba mainida, et minu kaaslane oli moefotograaf, kes teenib leiba ilusate naiste seltsis? Mitte selliste, kes lampe meesterõivaid kannavad?

Ohjah, on ikka elu.

Päeva õppetund? Alati ei ole tarvis uut kleiti osta. Eriti siis, kui sa oled aasta alguses lubanud, et sa ei osta ühtegi uut rõivaeset enam. Millal sa õpid, Maryliis?

Kommentaarid

  1. ära heitu. elu on seiklus! piinlikkusetunne on kõige tühisem üldse! milleks tunda piinlikkust - kes on omad, need teavad, miks totralt riides olid, kes võõrad, ei näe sind enam iial. own it. enesekindluses on küsimus ja sa oled nii äge piff - kannad punase huulepulga "hunnitult suurte lühikeste pükstega" ka välja! naudi oma elu! :)
    Hage

    VastaKustuta
  2. Just - võta seda kui lahedat seiklust, mida ta ju oligi!

    VastaKustuta
  3. Uskumatult vaimukas kirjatükk ja omapärane seiklus. ja nii seda võikski võtta:)
    Vahel on nii, et kõik ei kulge plaanipäraselt, kuid alles tagant-järgi saad ja mõistad olukorra huumorit ja seda, mis lugu tal jutustada on.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused