UNTSUNUD NULLKULU PIKNIK



Tead, ma tulin täna zero waste piknikult koju endal nutumaik kurgus. Võibolla mul on olnud natukene halb päev ja ma teen beebisääskedest elevante, võibolla mitte. Igal juhul ootasin ma enamat. 

Nagu ühise pikniku ehk potlucki viisakusreeglitele kohaseks küpsetasin mina endaga kaasa kaks kõrvalrooga. Tegin pähklikastmes türgi ube ja sparglit. Käisin päev enne poes, kohandasin oma retsepti nullkulule vastavaks ja hakkasin elevusega kokkama. Eeskujuliku aktivistina jõudisn piknikule esimeste seas.

Minu suureks üllatuseks ühist toitu laotatud tekkidele õhtu jooksul ei tekkinud. Kummaline, kuna Eestis on potluckid enamasti oma toidukoguste poolest lookas, siis ma ei tea mis asja mina täna nägin. Ma olen ainult üks kord varem tühja kõhuga koju läinud ja see juhtus ka ainult seetõttu, et ilm mängis vingerpussi ja üritus tühistati.

Saad aru, õhtu jooksul käis piknikualalt läbi ligikaudu 50 inimest ja ma olin AINUS, kes oli oma kätega midagi teinud. Ma ei saanud aru, kas mul pidi nagu piinlik olema, et ma eeldasin, et igaüks toob midagi kaasa ja jagab kaaslastega. Eesti vegan piknikutele toovad inimesed ikka imeasju - iseküpsetatud torte, kooke, pannisooje pitsasid, kartulisalatit, tortillasid, morssi, prügisukeldatud salatit, munavõid ja mis iganes muid imevigureid. Kas pole mitte loogiline, et kui üritus reklaamib end kui ühist piknikku, siis inimesed toovad midagi hamba alla pistmiseks KÕIGILE? 

Tõsi, mõned inimesed võtsid kaasa kotitäie aprikoose või kuivatatud ananassi ning lasid seltskonnas toidul ringleda. Aga ausõna, need olid erandid, täpselt nagu minu eelroad. Tead, mis teised kaasa tõid? Enamik ei toonud muidugimõista mitte midagi. Ja need kes tõid, olid reaalselt kusagilt lähedalt ühekordsesse toidukarpi koos ühekordsete söögiriistadega takeawayd kaasa krabanud. Endale muidugimõista. Kindlasti mitte kellegagi jagamiseks. 

Teine asi, mis mul suu lahti kangutas oli see, et kaks tüüpi olid ostnud pudelivett. Kolmas kotitäie krõpsupakke, milles iga peotäis oli eraldi pakendatud. Ma ei saa aru. Palun seletage mulle kas mina olen loll või mis. See pidi olema zero waste piknik. Ju. 

Kuna ma ise olin olnud nii agar ja tubli laps, et proovinud küpsetada midagi nullkulu retsepti järgi ning lisaks oli mul toitu päris palju, siis muidugimõista tahtsin ma seda teistele pakkuda. Mis sa arvad, kas mu kott oli tagasitulles sama raske kui piknikule minnes? Ausõna, ainult kaks inimest proovis mu toitu.

Küsimärk ????

Ma ei saa aru. Jah, seda ma mõikan, et paljud ei söö põhimõtteliselt võõraste inimeste poolt valmistatud toite, aga kas potluckid just mitte pole see koht, kus sa võtad selle riski? Ah, mis riski, see üritus seisnebki toidu jagamises. Küpsetan mina, küpsetad sina, kõik teevad midagi ja hiljem maiustavad koos. See on ju potlucki põhiline osa. Vundament. Kui ei ole ühiselt jagatud toitu, ei ole tegemist potluckiga. Lihtne. Pealegi ei saa kõik inimesed olla sellise põhimõttega, et võõraste toitu ei söö. Või siin Londonis saab? Kas ma lihtsalt sattusin ühele väga imelikule piknikule, kus inimesed olid nii veidrad või ongi siin sellised ühised piknikud, kus igaüks nohiseb enda toidukarbis ja võõra inimese kokatud toitu kardetakse kui katku?

Ja noh, kuna ma ei olnud muidugimõista õhtust söönud ja ainult oma piinlikke küüslauguseid türgi ube ka vitsutada ei tahtnud, siis pole ime, et mu tuju oli ära. Lisa sellele veel paar päeva jooksul kogunenud negatiivset asja ja ongi kohe päev pekkis. Ainus asi, mis mulle kokkusaamisel sära silmadesse tõi oli see, kui minu seltskonda ilmus üks tumedama nahaga meesterahvas, kes vaatas mulle otsa ja ütles, et ma olen kindlasti Eestist. See oli kõige lambim ja uskumatum asi, mis üldse juhtuda sai. Kuna ta reaalselt just jõudis, siis ta ei saanud kuulda ei minu aksenti ega seda, et ma ütlen kellelegi teisele, et ma olen Eestist. Kui õhtu jooksul sai mu suu ikka mitmel korral imestusest lahti vajutud, siis see pani selle küll kinni. Vot siis. 

Kommentaarid

  1. Kas üritus oli reklaamitud kui potluck või bring your own picnic?
    Kuna sa rõhutad oma jutus et potluck, siis ju oli tegu ikkagi potluckiga , aga ma igaks juhuks siiski küsin.
    Siin riigis on tavaliselt rohkem ikka levinud bring your own piknikud või siis piknik tähendabki seda, et igaüks võtab oma söögi ikka endale kaasa. Väljaarvatud muidugi siis, kui üritusele minnakse suurema kamba sõpradega, kes siis igaüks võtab kaasa midagi ühisele 'lauale' jagamiseks, või kui tegu on mingi väiksema ringi üritusega.

    Mina isiklikult ei sööks ka sellisel üritusel võõraste inimeste toite. Mitte et ma nüüd otseselt toitu kui katku kardaks, aga kui kokku tuleb ikka üle Londoni kamp täiesti võõraid inimesi, siis kust mina tean millistes tingimustes on need toidud valmistatud või kust toorained saadud. Londonis elab ju nii kirju seltskond. Oleks tegu mingi väiksema kinnisema organisatsiooniga või inimestega, siis oleks teine lugu.
    Ning kuidas kõik need värsked koogid ja muud toidud üldse praeguses üle 30 kraadises Londonis transportimist vastu peaksid? Ma ise ei julgeks ka vist oma valmistatud toitu võõrastele pakkuda kui peaksin üritusele bussi või metrooga tulema. Pärast saab veel keegi toidumürgituse :) :(

    Londonis tasub elada avatud meelega. Siit ei tasu Eestit otsida, sest Londoni skaalas on Eesti vaid tilluke linnake :) Sul paistab iga asja kohta väga selge ettekujutus olevat või otsid seda millega harjunud oled ja ehk sellepärast peadki tihti pettuma või koged negatiivseid elamusi. Minu kogemused näitava, et kui elada ja suhtuda asjadesse ja uutesse seiklustesse avatud meele ning tolerantsusega, siis avaneb su ees palju huvitavam, positiivsem ja rõõmsam maailm :)

    Loodan et see lühike aeg mis sa Londonis veedad ikka endaga rohkem positiivseid elamusi kaasa toob kui negatiivseid, kuigi ma ise vist ei suudaks üldse funktisoneerida üle 30-ne kraadises Londonis! :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on minumeelest hästi kummaline, kuidas sa arvad, et iga minu tähelepanek/naljakas seik/kulmukortsutus tähendab seda, et ma heidaksin Inglismaale või siinsetele elanikele (eriti siinsetele eestlastele) midagi ette. Sa ei pea siinse elu minu jaoks veidraid aspekte kaitsma. Minu postituste eesmärk ei ole näidata, kui halb elu siin on ja kui väga hea Eestis elada on. Jagan oma emotsioone. Neid, mis on seotud kuidagigi temaatikal nullkulu, veganlus, minimalism, aeglane elu. Ma ei kirjuta siia kui tore eriaalane töö mul on või kui head palka ma saan või kelle huvitava inimesega kohtusin. Ehket ma ei ela oma elu internetis, ma ei kirjuta kõigest siia blogisse. Seetõttu ei saa ka eeldada, et kui ma kirjutan kuidas ma pettun ühes, teises või kolmandas asjas, siis ma järelikult elan siin vastu oma tahtmist ja enamuse ajast krigistan hambaid.

      Kustuta
    2. Sellega ma ka nõus ei ole, et ma ei peaks oma negatiivseid kogemusi teistega jagama. Enamik minu blogi lugejaid on eestlased. Ma ei kavatse siia elu lõpuni elama jääda ning plaanin Eestisse tagasi minna. Arvestades minu postitsiooni ja lugejate sihtrühma, siis ma arvan, et võin endale seda lubada, et ma olen see maakas eestlane, kes pahandab selle üle, et siin on enamik toitu pakendis või potluckil ei söönud keegi minu toitu. Miks? Sest et minu lugejatel on suure tõenäosusega sarnane taust ja nad saavad minu kogemuste ja hinnangutega samastuda.

      Kustuta
    3. Jah, sul on õigus. Vabandust! :)

      Kustuta
    4. Ma saan sinust täiesti aru ja kindlasti on sul sama moodi õigus, ma üldse ei kahtle selles. Ma toonitan - ma ei arva, et elu Inglismaal on halvem kui Eestis ja ma ei taha neid võrrelda, kuigi paratamatult minu elukogemused panevad neid omavahel võrdlusesse.

      Kustuta
  2. Ka minul tekkis kohe esimesi lauseid lugedes assotsiatsioon, et selline üritus on mingi kommuunilaadne kokkusaamine, kus tehakse/ollakse/jagatakse midagi ühiselt.
    Minu arvates nullkulu ja sellega kaasas käid elustiil puhkebki alles siis täielikult õitsele, kui see jõuab inimeste teadvusse ka ühiselt või läbi ühisürituste, mitte nii, et igaüks nokitseb üksi.
    Sageli ju ka näiteks taaskasutus töötab sellel põhimõttel, et ühtedel on midagi ära anda ja teistel on seda vaja. Ja antud juhul kogemuste/retseptide vahetamine teeks ju asja ainult paremaks. Natuke näib, et nullkulu temaatikaga käib kaasas heas mõttes midagi religioonisarnast, kus usutakse teatud väärtusi ja seda, et minu tegevuse kaudu ja ka selle levimise kaudu suudavad need väärtused maailmas midagi muuta. Teinekord kaasnevad nende väärtustega ka inimestes teatud hoiakud või nn "omade hoidmise põhimõte", kus omade hulgas on või võiks olla rohkem usaldust ka siis juba üksteise toidu proovimise ja küsimise osas.
    Olgu selle välismaa ja Eesti vastandamisega kuidas on, aga igatahes mina olen meie siinse Nullkulutaja ühe kohe päris siiralt heas mõttes uhke, et need ootused sellele üritusele olid suuremad, kui koha peal selgus.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused