LAPITUD KOTT



Ma ei tea kuhu ma selle postitusega jõuan või mis selle idee on, aga alustan ehk sellest, et tulin sulle näitama oma kotti. Paslikum oleks öelda vast, et demonstreerin, mis kotist alles jäänud on. 

Mind paneb seda kotti tähelepanusärasse tõstma kolm tõdemust. Esimene neist on minu ema reaktsioon. Tean juba ette, et kui ta oma pilgu mu kotile heidaks, ütleks ta kohe: "See asi tuleks jalamaid ära hävitada." Teine tõdemus on seotud enda võrdlemisega teistega. Näiteks kui ma skänneerin kullipilguga läbi oma sõprade-tuttavate elud, küsides, kas ma olen tähele pannud neil seljas või käes või kohvilaua peal või instagramiklõpsudes olevaid asju, mis oleksid (silmtorkavalt)  ära parandatud, siis jään pika ninaga. Minul aga on ülesupitatud asju palju. Vähemalt mina tean, et need on miljon korda nõelutud, lapitud, üle tikitud või värvitud. Kolmas tõukejõud, miks ma oma kotti näidata tahan, tuleneb minu Londonis elamise kogemusest, millest õppisin, et enamikel inimestel minu väidetavaid pseudoprobleeme ei ole ja nad ei oskaks neid ka uneski näha. Ma räägin siinkohal siis kliimasoojenemisest, ressursside otsasaamisest ja muust samateemalisest, mis mu maailmavalu karikaid täidab.



Natuke kotist siis lähemalt. Ostsin omale kevadel Tudengipäevade aegu Pakendikeskusest vähema kui kahe euroga džuudist poekoti. Minumeelest seisnes selle silmakommidus oma lihtsuses. Mind kõnetas materjal oma toorusega. Tundus, et see on lahe kott, mis ei näe välja nagu iga teine puuvillasest totebag. Sellega ma tundsin, et saan teist oma riietusega kombineerida kui üht suvist aksessuaari. Kahjuks aga ühesuve asjapulgaks see tootekene vist mõeldud oligi. Nimelt ütlesid sangad kiirelt üles ja üsna pea ka küljed. Ei hargnenud lahti õmblused, vaid näppude vahelt pudenes lausa koelõng minema. Peale kahekuulist semi-aktiivset kasutust jäi mu sangadeks alles ainult üks peotäis lõimi. Sellist vaatepilti pole ma varem veel kohanud. 

Kuna mul Londonis oli materjalidele ligipääsemisega nigelad lood, siis sangad vahetasin välja selle vastu, mida mul stuudios oli. Aukusid üritasin allesolevate lõimejuppidega lappida. Mingi aeg sain oma kotiga asjatatud, aga ega see pidu kaua ei kestnud. Auke tuli koti külgedele aina juurde ja juurde. Ühel hetkel olin ma sunnitud võtma juba jämedama lõnga koti parandamiseks. Täna on minu kott lapitud siit ja sealt ning näeb suhteliselt kohutav välja.

Minu tutvusringkonnas on küll ja küll neid inimesi, kes pigem viskavad natukene katkise asja ära ja ostavad uue, kui vaevavad oma pead selle parandamisega. Mind hirmutavad need vaatepildid, kus kaasinimesed nii kergekäeliselt ütlevad üles oma murenenud ekraaniga telefonidest, natuke lekkivast esspressomasinast, plekilisest pluusist. Lõkkesse või prügikonteinerisse leiavad need oma teed. Saaks vaid silmapiirilt ära.

Ema ükspäev tegi lõket ja küsis mu käest, ega mul midagi põletada tarvis pole. Selle küsimuse teravus lõi rindu nagu nool. Ma ei tuleks uneski selle peale, et midagi niisama lõkkes ära põletada. Kõike saab parandada! Ja kui ei saa, siis saab alati ümbertöötlusesse suunata või kamina alla tulealustuseks kasutada. Aga niisama lihtsalt lõket teha aias ja oma paberit põletada? Ei saa mina sellest aru.

Kindlasti oleme me muutunud mugavaks. Kõike saab netist tellida või poest kaasa haarata. Kui laudlinik näeb luitunud välja, viskad teise minema ja Koduextrast ostad euroga uue. Lihtne. Oh sa siiruviiruline kui lihtne!

Kogu selle köömeseluga on kaasnenud ka foobiline uudsuse standard. Näiteks iga kooliaasta saavad lapsed uued pinalid-kotid-pliiatsid, mis sest, et vanadega saaks ka täitsa hästi hakkama. Ma mäletan küll kuidas ma ei näinud koolis mitte kunagi last, kelle harilik pliiats oleks olnud lühike. Mitte kunagi. Oma kooliaega meenutades näen oma vaimusilmas hoopiski laudadepealseid, kus lastel olid tuliuued pinalid ja pliiatsid hoolikalt veel alles pakendites. Mis neist natukene kasutatud toodetest siis iga suve lõpus küll ometi sai? Asjale veel suuremat vinti peale keerates fantaseerin, et kusagil Eestimaa nurgas on ka sellised lapsed, kelle jaoks isegi pliiatsiteritaja kasutamine on häbiasi. Ehk hoopis tulevad peatselt müüki suisa ühekordsed pinalid? Ühekorra-joonlauad?

Pean tunnistama, et oma nõelutud kotiga ringikäies ei tunne ma end enesekindlalt. Ikka vilksab mu peast läbi mõte, et peaks ometi teise niiviisi ära parandama, nagu oleks ta oma esimese suvenädalanooruses. Nõnda, et mitte keegi ei saaks aru, et ma käin kotiga, mis natuke rohkem kui paar kuud vana ja parandatud! Olen kahe käega asjade korda tegemise poolt ning oma kotiga rahul, ent ometi tunnen ma, et pean ühiskondlikku esteetilist silma kummardama. Kui ma seda ei tee, võin saada teravate pilkudega auklikuks tulistatud. Siis oleme kotiga mõlemad lääbakil.

Aaaga... mis siis, eksole? Võtan ette oma koleda või ilusa, olenevalt silmapaarist, kotiga kooseksisteerimise. Vaatan, kuidas me hakkama saame. Trotsime koos. 

Kommentaarid

  1. Minu arust on see just äge ja isikupärane - kui kott on puhas, aga lapitud, siis probleemi ei näe. Äkki aitaks koti edaspidise lagunemise vastu see, kui ta seest tohterdada tekstiiliga ja läbi õmmelda strateegilistest kohtadest?

    VastaKustuta
  2. Tegelikult annab hea idee korral minu meelest ka parandamise ka kuidagi stiilseks teha. Näiteks mingi dekoratiivne element või midagi, mis selle asja hoopis kunstiteoseks muudab.
    Nii võiks parandamine isegi popiks muutuda, sest igasugused moevoolud enamasti ju tekivad ikka kellegi/millegi eeskujul.

    VastaKustuta
  3. :D sa oled vist liiga kaua Inglismaal olnud, silmakommidus kõlab ikka väga naljakalt. Muidu tore artikkel. Ma ka nõustun viimase kommenteeriaga, et asju võib ju mitte lihtsalt parandada, vaid stiilselt/kunstiliselt paranda :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused