LINASEST KAUSIKATTED



Proovisin ühel päeval omale uusi vannitoa rätikuid õmmelda. Läksin poole õmblemise pealt aga kohutavalt närvi, sest mulle tundus sada korda hõlpsam rätikud lihtsalt osta kui ise nende lõikeääri kandiga palistada, mistõttu viskasin kogu kupatuse kus see ja teine. Pealegi, kui mul on paha tuju, siis ma ei ole kõige parem õmbleja. Asi läheb täiesti käest ära kui peale õmblemissessiooni lõppu pole midagi ette näidata. Siis kirun ma iseend, neid, kes mu tuju ära rikkusid ning muidugi asjatult higistatud pooltundi. Raisku läinud aeg haiseb.

Kummalisel kombel on aga igas halvas midagi head. Või siis tuleb end sundida piprast suhkurt tegema.

Mõtetesse popsas vaatepilt, mida olin paar nädalat tagasi juhtumisi ühes modernses koduteemalises raamatus näinud. Tutvusin sellise huvitava tootega nagu kummiga kausikate. Riidest katet kasutatakse eelkõige nagu nimigi tõdeb kausside katmiseks. Näiteks lähed piknikule kausitäie salatiga, millele tõmbad peale katte, et transpordi käigus kaussi putukaid või kassikarvu ei satuks. Ehk hoopiski on külmkapp pilgeni täis, mistõttu pead ööseks välja jätma õhtusöögiks valmistatud pasta. Küpsetad saia? Tahad tarvitada fooliumit või plastist nakkekile? Oled vegan, aga mesilasvahaga töödeldud nakkeriiet osta ei taha? Kausitekk on vastav abiline.

Oma nullkulu poole pürgivas kodus kasutan ma toidukile asemel kas sõlmikkotte, nakkeriiet või linasest rätikuid. Kindlasti ei ütleks ma lisakäest ära, mistõttu võtsin ette kausikatte õmblemise.


   
Kausikatte valmistamises midagi keerulist ei ole. Sain teise umbes kümne minutiga valmis - kaks linast detaili, neli õmblust ja üks kummitunnel. 

Täna siis katsetasin, et mis teisega kõik teha saab ja kui kasulik toode see inimeste köökides olla võiks. Proovisin nii, proovisin naa. Peab ütlema, et päris huvitav asi. Mina tegin enda katte täiesti suvalise mõõdu järgi, ma isegi ei rihtinud, et millises suuruses kausid mul on. Nii vast ongi kõige parem. Ühte katet saab hõlpsalt erinevate mõõtudega anumate puhul kasutada, on siis teine vahel rohkem pingul, siis jälle mitte. Minu kodus võiks kasutuses olla näiteks kolm säärast katet - kaks suurt ja üks keskmine. Arvan, et kõige tihedamini tarvitan teist kui küpsetan midagi või teen süüa rohkematele inimestele. Näiteks potluckile on sellega kindlasti mõnus minna. 

Enda oma tegin kahepoolse ehk saab teist mõlemat pidi appi võtta. Vahva oleks kausikatted õmmelda kahe värviga, siis saab neid vastavalt tujule või peo meeleolule kasutada. 

Kuidas koogikatteid hooldada? Ega seal midagi keerulist pole - kui saab mustaks, viskad pesumasinasse. Endale tegin just linased katted, kuna nende triikimine on kindlasti tülikas. Lina korts on aga piisavalt elegantne, et võib väljasilmumata jätta. 

Üks võimalus toote kasutuskorda pikendada oleks teha katted plastikust, mida saab lapiga kiirelt puhastada. Variant on ka kangas vahatada.

Eksole ju lahedad? Mina olen küll tagasihoidlikult öeldes neist vaimustuses.

Kommentaarid

  1. Väga lahe lahendus. Materjali valik on ka loodussõbralik! :)

    VastaKustuta
  2. Väga lahe mõte!! Ja mulle meeldib väljend "kausitekk" :)

    VastaKustuta
  3. Ma ütleksin, et lausa geniaalne leutis. Arvestama peab muidugi sellega, et seda tuleb pesta. Aga ilmselgelt on see keskkonnasõbralikum, kui toidukile. See kileuputus, mis maailmas toimub, on lihtsalt kohutav. Mul õnnestus eelmise PÖFFi ajal vaadata ühte loodusdokki just nimelt selle plastreostuse teema. See ei lagune ookeanides, vaid pudeneb aina väiksemateks tükkideks. Linnud söövad seda sisse ja on olemas organisatsioonid, kes neile maoloputust teevad, et nende elusid päästa. Ja silmale praktiliselt nähtamatuid plastitükke soovad sisse plankton ja teised organismid, kes on kaladele toiduks ja nii satub see plastmass ülekantud viisil lõpuks kalade kaudu ka meie toidulaudadele.
    Nii, et see pakendikultus, iseäranis plastpakendikultus ületab igasugused piirid.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Muide, isegi riiete pesemisest tekib mikroprügi!

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused