VILNIUSE SUVINE VEGANGIID



Eelmisel suvel sai käidud Vilniust kui baltimaade veganpealinna avastamas. Kuigi võiks eeldada, et ühe aastaga Vilniuse veganskeene palju muutuda ei saa, siis toiduturist jääb peale reisi pika ninaga. Eriti suure ninanipsu saab see, kes säärase vigase eelarvamuse tõttu üldse sel suvel minemata jätab.

Mis on teisiti? Muidugimõista on kasvanud Leedu vegangruppide liikmete arvud, tavapoodides võtavad positsiooni aina laiemad vegantoodete riiulid, sagedamini märkab suvalistes kohvikutes või trahtrites miskit ka veganiseeritul kujul. Peab tõdema, et lisaks on toimunud mitmeid muudatusi taimetoitu pakkuvate toitlustusasutuste osas. Nii mõnigi neist on oma uksed sulgenud. Õnneks on ka uusi tegijaid peale tulnud.

Kummitusena hõljub ringi juba eelmisest korrast tähele pandud draama kohalike taimetoiduhuviliste ning ühe kohvikuketi omaniku vahel. Niisamuti nagu saime aasta tagasi oma tuttavalt sõbraliku "soovituse" teatud kohtadesse mitte minna, siis ei jäänud me ka sel reisil sellest ilma. Kuulduste kohaselt ei kohtle söögikohtade Gyvas Baras, Balti Drambliai ja Planeta omanik oma töötajaid kuigi hästi, mistõttu toimub ühes neis sel suvel isegi protestiaktsioon. Vot nii on lood. Aga see seik on tõesti ainus negatiivne asi, millega me oma paaripäevasel reisil silmitsi seisime. Ülejäänu oli nii hea, et läheks iga kell tagasi!


Väga meeldis mulle see, et tavapoodidest leidsin mitmeid põnevaid vegantoite nagu näiteks kitsejuust ja suus sulav šokolaaditort. Suvalisest nukatagusest Ikist sain 65 sendiga kohukest või senitundmatu firma poolt pakutavat jogurtit. Silma jäi eeskujulik juustu- ning piimavalik. Leedu Maximad tegid kohati silmad ette ka kõige paremini varustatud Rimidele, pakkudes kananuggeteid, juustu, vorsti, kebabi, šokolaaditorti, sushit... Turistimeeleolune tühi kõht, mis ihkas ainult head ja paremat, nälga ei jäänud. Isegi pettumiseks ei olnud ruumi ega mahti.

Sama moodi kui lambikatest toidupoodidest võis leida üht-teist vegankraami, siis sai seda ka esimesest ettejuhtuvast kohvimajast. Näiteks Italala Caffe' s mekkisin ma ülimaitsvat vegankooki. Ütlen ausalt, et ega ma ei uskunud, et sealt instagramihõngulisest kohvikust miskit veganitele on, aga võta näpust! Minu uudshimulik küsimus, kas veganid saavad ka millegi magusaga kohvi taga miilustada, sai naerusuise vastuse.

Eriti kõhtupaitavad kogemused olid uutes vegankohvikutes Rose Hip ja Chaika. Kui algul oli mul meel nukker, et eelmise korra tähelaev Alive on oma uksed kinni pannud ning Gyvas Baras on loobunud oma 100% veganmenüüst kategooriliselt, siis Rose Chipi interjöör ning Chaika koogid panid mu südame ikkagist kiiremini põksuma ja naerurõõs ilmus põskedesse.


Chaika puhul meeldis mulle see, et koogivalik on eeskujulik, hinnad jalust nõrgaks ei löö ning toit on maitsev. Ahjaa, ja kõik on muidugi vegan. Ma ei saa öelda, et minu poolt kaasaostetud koogid oleksid olnud maailma parimad, hea maitsekogemuse sain ma sellegi poolest. Ostsin soolakaramelli juustukooki, siidkreemist sidrunikooki ja iirisega brownit. Joogiks valisin piparmündilatte mandlipiimaga, mis oli parim valik üldse. Menüüs jäid silma veel ka paar üksikut soolast ampsu. Vitriinides nägin lisaks muffineid ning eksperimentaalseid koogiüllitisi nagu näiteks kikerhernekreemiga kook. Kohvik on pisike, aga armas – sellist Eestis ei ole. Saab istuda sees, väljas ja muidugi kogu kraami kaasa osta, nagu mina tegin, et oma varbaid ikka murus sirutada.


Kui Rose Hip kohvikut ühe sõnaga iseloomustada, siis on see kindlasti trendikas. Menüüs on lisaks muule instagrammihõngusele Budda Bowlid, seinal terendab neoonvalgusti ja aknalaudadel kükitavad justkui juhuslikult väikesed šikid potitaimed. Üks eeskujulikuma sisearhidektuuriga vegankohvikuid, kuhu oma jalaga astunud olen. Toit oli samuti hea. Meie ostsime sealt kodutehtud apelsini-ingveri limonaadi, kartuleid jaka ning hapukapsaga, jakaburgerit ning porgandilõhe võileibu. Limonaadi ma kellegil proovida ei soovita kui sa just ingveri kahe suu poolega ei armasta, muu aga oli tip-top maitsev.

Kolmas tore koht, kus sai oma pead ning maitsemeeli hullutada, oli Liibanoni restoran Leyla. Tegemist ei ole taimetoidurestoraniga, ent paljud toidud on veganitele sobivad. Neil on pakkumises mitmeid keelt allaviivaid eelroogi alustades klassikalisest hummusest lõpetades ahjuvärske baba ghanoushiga. Pearoogadest pakuvad nad veganitele kas falafleid või röstitud lillkapsast. Seal einestades tuleks kindlasti toidukord kokku panna nii, et võtta kahepeale kaks erinevat eelrooga (soovitan näiteks ube maitseainetega või täidetud kapsarulle) ja kaks pearooga. Kõhu saab ägisedes head paremat täis. Mina proovisin oma kahe erineva käiguga seitset erinevat rooga - täidetud paprikad, baba ghanoush, täidetud kapsarullid, falaflid, purustatud kikerherned, purustatud oad. Leylas käisime me kaks korda, kuna toit oli tõepoolest väga maitsev. Erilisi kiidusõnu jagas Lauris purustatud ubadele, kuna too roog oli rammusalt kõhtutäitev. Minu lemmik oli baba ghanoush koos värske suitsuse leivaga. Proovime neid kahte ka kindlasti ise järele teha, kui ei õnnestu - Vilnius, me tuleme taas!




Kaasa ostsin Vilniusest aga muud kraami kui kõhutäidet. Nimelt avastasin rimist Leedu firma Uoga Uoga tooted. Need jäid mulle kohe silma, sest pakutav kraam oli pakendatud üldjuhul kas klaasi, metalli või pappi. Tootevalik oli põnev. Näiteks kuiva savibaasil näopesuvahendit ma veel kohanud ei ole. Endale ostsin roosivee näonaha värskendamiseks ning õele näopesuvahendi, kätekreemi ja juuksemaski. Plaanin neilt ka teisigi tooteid järele proovida, sest enamik on vegan, pole loomadel testitud, neil on kasutusel tunnustatud ökolitsentsmärgis ja muidugimõista on koostisosad ohutud. Aga neist pikemalt juba mõnes teises postituses!

Kommentaarid

Populaarsed postitused