VILNIUSE SUVINE VEGANGIID
Eelmisel suvel sai käidud Vilniust kui baltimaade veganpealinna avastamas. Kuigi võiks eeldada, et ühe aastaga Vilniuse veganskeene palju muutuda ei saa, siis toiduturist jääb peale reisi pika ninaga. Eriti suure ninanipsu saab see, kes säärase vigase eelarvamuse tõttu üldse sel suvel minemata jätab.
Mis on teisiti?
Muidugimõista on kasvanud Leedu vegangruppide liikmete arvud,
tavapoodides võtavad positsiooni aina laiemad vegantoodete riiulid,
sagedamini märkab suvalistes kohvikutes või trahtrites miskit ka
veganiseeritul kujul. Peab tõdema, et lisaks on toimunud mitmeid
muudatusi taimetoitu pakkuvate toitlustusasutuste osas. Nii mõnigi
neist on oma uksed sulgenud. Õnneks on ka uusi tegijaid peale
tulnud.
Kummitusena hõljub ringi
juba eelmisest korrast tähele pandud draama kohalike
taimetoiduhuviliste ning ühe kohvikuketi omaniku vahel. Niisamuti
nagu saime aasta tagasi oma tuttavalt sõbraliku "soovituse"
teatud kohtadesse mitte minna, siis ei jäänud me ka sel reisil
sellest ilma. Kuulduste kohaselt ei kohtle söögikohtade Gyvas
Baras, Balti Drambliai ja Planeta omanik oma töötajaid kuigi hästi,
mistõttu toimub ühes neis sel suvel isegi protestiaktsioon. Vot nii on
lood. Aga see seik on tõesti ainus negatiivne asi, millega me oma
paaripäevasel reisil silmitsi seisime. Ülejäänu oli nii hea, et
läheks iga kell tagasi!
Väga meeldis mulle see, et tavapoodidest leidsin mitmeid põnevaid vegantoite nagu näiteks kitsejuust ja suus sulav šokolaaditort. Suvalisest nukatagusest Ikist sain 65 sendiga kohukest või senitundmatu firma poolt pakutavat jogurtit. Silma jäi eeskujulik juustu- ning piimavalik. Leedu Maximad tegid kohati silmad ette ka kõige paremini varustatud Rimidele, pakkudes kananuggeteid, juustu, vorsti, kebabi, šokolaaditorti, sushit... Turistimeeleolune tühi kõht, mis ihkas ainult head ja paremat, nälga ei jäänud. Isegi pettumiseks ei olnud ruumi ega mahti.
Sama moodi kui lambikatest
toidupoodidest võis leida üht-teist vegankraami, siis sai seda ka
esimesest ettejuhtuvast kohvimajast. Näiteks Italala Caffe' s
mekkisin ma ülimaitsvat vegankooki. Ütlen ausalt, et ega ma ei
uskunud, et sealt instagramihõngulisest kohvikust miskit veganitele
on, aga võta näpust! Minu uudshimulik küsimus, kas veganid saavad
ka millegi magusaga kohvi taga miilustada, sai naerusuise vastuse.
Eriti kõhtupaitavad
kogemused olid uutes vegankohvikutes Rose Hip ja Chaika. Kui algul
oli mul meel nukker, et eelmise korra tähelaev Alive on oma uksed
kinni pannud ning Gyvas Baras on loobunud oma 100% veganmenüüst
kategooriliselt, siis Rose Chipi interjöör ning Chaika koogid panid
mu südame ikkagist kiiremini põksuma ja naerurõõs ilmus
põskedesse.
Chaika puhul meeldis mulle see, et koogivalik on eeskujulik, hinnad jalust nõrgaks ei löö ning toit on maitsev. Ahjaa, ja kõik on muidugi vegan. Ma ei saa öelda, et minu poolt kaasaostetud koogid oleksid olnud maailma parimad, hea maitsekogemuse sain ma sellegi poolest. Ostsin soolakaramelli juustukooki, siidkreemist sidrunikooki ja iirisega brownit. Joogiks valisin piparmündilatte mandlipiimaga, mis oli parim valik üldse. Menüüs jäid silma veel ka paar üksikut soolast ampsu. Vitriinides nägin lisaks muffineid ning eksperimentaalseid koogiüllitisi nagu näiteks kikerhernekreemiga kook. Kohvik on pisike, aga armas – sellist Eestis ei ole. Saab istuda sees, väljas ja muidugi kogu kraami kaasa osta, nagu mina tegin, et oma varbaid ikka murus sirutada.
Kui Rose Hip kohvikut ühe sõnaga iseloomustada, siis on see kindlasti trendikas. Menüüs on lisaks muule instagrammihõngusele Budda Bowlid, seinal terendab neoonvalgusti ja aknalaudadel kükitavad justkui juhuslikult väikesed šikid potitaimed. Üks eeskujulikuma sisearhidektuuriga vegankohvikuid, kuhu oma jalaga astunud olen. Toit oli samuti hea. Meie ostsime sealt kodutehtud apelsini-ingveri limonaadi, kartuleid jaka ning hapukapsaga, jakaburgerit ning porgandilõhe võileibu. Limonaadi ma kellegil proovida ei soovita kui sa just ingveri kahe suu poolega ei armasta, muu aga oli tip-top maitsev.
Kolmas tore koht, kus sai
oma pead ning maitsemeeli hullutada, oli Liibanoni restoran Leyla.
Tegemist ei ole taimetoidurestoraniga, ent paljud toidud on
veganitele sobivad. Neil on pakkumises mitmeid keelt allaviivaid
eelroogi alustades klassikalisest hummusest lõpetades ahjuvärske
baba ghanoushiga. Pearoogadest pakuvad nad veganitele kas falafleid
või röstitud lillkapsast. Seal einestades tuleks kindlasti
toidukord kokku panna nii, et võtta kahepeale kaks erinevat eelrooga
(soovitan näiteks ube maitseainetega või täidetud kapsarulle) ja
kaks pearooga. Kõhu saab ägisedes head paremat täis. Mina
proovisin oma kahe erineva käiguga seitset erinevat rooga - täidetud
paprikad, baba ghanoush, täidetud kapsarullid, falaflid, purustatud
kikerherned, purustatud oad. Leylas käisime me kaks korda, kuna toit
oli tõepoolest väga maitsev. Erilisi kiidusõnu jagas Lauris
purustatud ubadele, kuna too roog oli rammusalt kõhtutäitev. Minu
lemmik oli baba ghanoush koos värske suitsuse leivaga. Proovime neid
kahte ka kindlasti ise järele teha, kui ei õnnestu - Vilnius, me
tuleme taas!
Kaasa ostsin Vilniusest aga muud kraami kui kõhutäidet. Nimelt avastasin rimist Leedu firma Uoga Uoga tooted. Need jäid mulle kohe silma, sest pakutav kraam oli pakendatud üldjuhul kas klaasi, metalli või pappi. Tootevalik oli põnev. Näiteks kuiva savibaasil näopesuvahendit ma veel kohanud ei ole. Endale ostsin roosivee näonaha värskendamiseks ning õele näopesuvahendi, kätekreemi ja juuksemaski. Plaanin neilt ka teisigi tooteid järele proovida, sest enamik on vegan, pole loomadel testitud, neil on kasutusel tunnustatud ökolitsentsmärgis ja muidugimõista on koostisosad ohutud. Aga neist pikemalt juba mõnes teises postituses!
Kommentaarid
Postita kommentaar