KAS MUJAL ON NULLKULUTADA LIHTSAM?



Igaüks meist võib pea ees sukelduda Instagrami ning näha kui eesrindlik on nullkulu elu Eestist kaugemal. Võime kadestada, kuidas mõnel on luksust käia oma kodulinnas kümnes erinevas pakendivabas kaupluses. Võime imestada milline aktiivne prügisorteerimine toimub linnas A ja kibestumusega rõõmustada milline fantastiline nullkulu kogukond elab külas B. Näed mõnest vahvast kodanikualgatusest videot ja ohkad, et miks meil ometi midagi sellist ei ole? Mõtled, kus on meil see värske keev veri, kes peaks plakatitega tänavatel käima ja uusi põnevaid lahendusi genereerima? 

Eks mulle jääb ka puhuti rindu kipitama, et meil Eestis ei ole need roheasjandused üldse nii palju arenenud kui võiks. Eesti jääb oma toimetamistega tavaliselt teistele alla, sammume alati kellegi selja taga, olgu selleks veganbuum, fossiilkütuste vähendamise poliitika, prügi sorteerimise aktiivsus vms. See ökovärk areneb liiga aeglaselt. Mujal on kindlasti parem.

Olen elanud viimase nelja aasta jooksul Helsingis, Tallinnas, Tartus, Londonis ja Riias. Neis kohtades resideerudes olen oma elukeskkonda justnimelt nullkulu perspektiiviga vaadanud, otsides vastuseid küsimusele, kas kusagil kaugel eemal on siis hää või mitte.

Ja mis ma ikka öelda oskan, egas muud midagi, kui loopida seda kõige kliššeelikumat mõtet - mujal on muru alati rohelisem. Sinnamaani see ihalus küündibki.

Olen päris pikalt mõelnud, et ega ma Eestis tulevikus elada ei taha. Ikka liiguvad mõtted kuhugi kaugemale. Metropol - see on minu kodu. Täiesti uskumatul kombel aga mu arvamus on muutunud. Oi kui kaua ma olen selle tunnistamisele vastu võidelnud ning jonnakalt vastu rindu tagunud, et Eestisse ma jääda ei taha. 

Ühel päeval küsis mu töökaaslane milline riik või linn on minumeelest parim koht kus elada. Ma ei pidanud mõtlemagi, sest ma teadsin seda vastust endalegi suure üllatusega jalamaid. Mulle tundus, et ma valetan, kui vastaksin midagi muud peale Eesti. Üllatus-üllatus. Jah, tegemist ei ole mingi taevariigiga, ent kui ma panen paberile paika kõik plussid ja miinused, võidab minu sünnimaa siiski selle lahingu. Kus saab maailma parimat vegantoitu? Eestist. Kus on kõige loogilisem prügisorteerimisüsteem? Eestis. Tasuta ühistransport? Eestis. Kus on kõige kaunim loodus? Eestis. Võin neid näiteid siin hommikuni tuua.

Tõsi, meil pole mitte ühtegi pakendivaba kauplust, kohvikud ei paku jooke pastakõrtega, meie seadusandlus tavatarbimise vaatenurgast pole hetkekski isepäine, vaid lohiseb EL direktiivide järel, inimeste prügisorteerimisprotsent on madal, kiirtarbimismentaliteet on teinud pimedaks. Jah, on murekohti ja probleeme, aga mina pisikese, ent siiski särasilmse maailmakodanikuna näen, et need on ületatavad. Kõik on suhtumise küsimus.

Mitmed mu sõbrad õhkasid mu Londoni juttude peale kui head võimalused seal ikka oma kotiga otsmiseks on ja milline tore aktiivne kogukond ja mis põnevad tooted ning leiutised. Pean aga tunnistama, et ma ei täheldanud, et elan mingisuguses nullkulu paradiisis. Elu nagu elu ikka, oma võimaluste ja puudujääkidega.

Näiteks ei ole Londonis taarasüsteemi. Küll aga pakutakse sulle raha, kui oma vanu printerikassette vastavasse kogumispunkti tagastad. Riias on kaks pakendivaba kauplust, Eestis aga selle asemel on ökopoodides lahtise kauba valik olemas. Igas kohas oma head ja vead.

Inimene, kes soovib olla keskkonnasõber, see saab olla too nii linnas kui ka maal, Eestis kui ka Kreekas, oma hobide, iseärasuste ja tõekspidamistega. Kas mujal on nullkulutada lihtsam? Ei ole, kodus on. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused