VÕLTSBLOGIMINE

Panen postitusele selle pealkirja ja jään kuhugi kaugusesse vaatama. Mis teeb blogimisest ebasiira tegevuse? Kes on võts blogija? Vahin ja vahin, pea täiesti tühi.

Ma ei läheneks teemale sääraselt, et kategoriseerida siira- ja võltsblogimise tunnused, otsida nende sarnasusi ja erinevusi. See näib olevat mõtetu, sest esmalt tuleks defineerida blogimine, vaadata selle erinevaid liike ning esinemisvorme. Praegune blogijate ja blogilugejate vaheline diskussioon jääb kohutavalt pinnapealseks. Lihtsalt nimede loopimine ei ütle mitte midagi, eriti kui puudub ühine arusaam omadustest, mis teevad ühest blogist võltsi blogi ja mis mitte. Mida peetakse silmas kui visatakse õhku blogi nimi X või Y?

Blogisid on igasugust erinevat masti, mõõtu, kuju, tegu ja nägu, seda nii globaalselt kui ka Eestis.  Võime kohata blogisid, mis räägivad kellegi igapäevaelust või hoopiski selliseid, mis tutvustavad konkreetse ettevõtte tooteid ja teenuseid. Blogimise peamine tunnusjoon on see, et tegu on häälekandjaga, mida iga füüsiline kui ka juriidiline isik võib omada ja kasutada. Blogi võib olla suunatud avalikkusele kui ka olla igati kinnine. Kui blogida ehk kirjutada oma mõtteid teistele või ainult iseendale võib ükskõik kes, ükskõik millisel teemal või kujul (jääme hea tava ja seaduste piiridesse), siis oma laiahaardelisusega kaasab see igasugust blogimist, võltsi või mitte. 

Kuna blogisid ongi väga erinevaid, siis saavad need olla nii pesuehtsad tooted kui ka inimlikult siiras kontakt nagu salajamisi sosistatud mõte või käepigistus. Ja mõlemad esinemisvormid on õiged. 

Kui vaadates Eestis blogiauhindade kategooriaid ning millistele blogijatele (siia kuuluvad ka instagrammerid, juutuuberid) kui avaliku elu tegelastele pööratakse meediapoolset tähelepanu, siis on näha, et keskendutakse neile, kellel on inimnägu. See on juba omaette teema, kas see nägu on karakter laval või sinu parim sõber vanalinna kohvikus. Mulle isegi näib, et see pole oluline. 

Avalik huvi on suunatud eeskätt konkreetsetele tegelastele, mitte ühe ettevõtte veebilehele, kus tutvustatakse otsese või kaudse reklaamina teatud tooteid, infot (nagu näiteks maailmavaated, uskumused) või teenuseid. Üldsus enamasti arvabki, et blogija on konkreetne inimene, kes peab oma avalikku veebiraamatut. Paljud blogidki leiavad, et kui blogil pole inimese nägu, pole tegu blogiga. Antud olukord sarnaneb kunstimaailmaga - kui teised kunstnikud ei tunnista kaaskunstnikku kunstnikuks, ei ole tegu kunstnikuga. Ta võib olla kommerts- või amatöörkunstnik, leiutaja, käsitööline või mis iganes, aga tõsiseltvõetavaks kunstnikuks teda ei peeta. 

Ülekohtune on muidugi väita, et kõik need blogid, millel ei ole "nägu" taga (nagu näiteks Gorilla.ee, Looduspere blogi), on võltsblogid. Lisaks veebilehe tüüpi blogidele leidub ka selliseid blogijaid, kes ei soovi end oma blogiga isiklikult siduda, nad ei "näita ennast". Näiteks mul on blogis iseendast väga vähe, kui üldse fotosid. Kas see teeb minust võltsblogi? Ma ei ütleks nii, sest blogide üks põhiomadus on see, et neid võib olla igasuguseid. Ei ole sellist vaikivat normi, et blogimiseks on tarvis end paljaks koorida nii piltlikult kui ka päriselt. 


Mõningates samateemalistes diskussioondes panin tähele üht huvitavat korduvat mõtet. Nimelt lugesin, et mõnede jaoks on info väljajätmine ebasiiras blogimine. Ehket kui üks "näoga" blogija, ei räägi absoluutselt kõigest, ei ole ta teiste blogijate arvates blogija. Ma ei mõista seda. Kuidas see üldse võimalik oleks, et üks inimene jagab endas kõike? Ma ei jõua oma elu armastuselegi jagada kõike seda, mida ma mõtlen või kogen. See näib mulle hoomamatult suur jõupingutus olevat, mistõttu minu elupigutus läheks elamise asemel hoopiski sellele, et ma jagaksin ennast. Aga mida mul siis jagada on, kui seest on kõik tühi?

Üks teine mõte kogu selle temaatika osas pärineb ühest juutuubidraamast, millele suurest igavusest ühel päeval peale sattusin. Nimelt jäi üks juutuuber negatiivsete kommentaaride ja jälgijate halvakspanu laine alla, kuna tema igapäevane sisu kanalil läheb suuresti vastuollu tema tegemistega väljaspool internetti. Mitmed vaatajad olid pettunud, kuna loojapoolne esitatud karakter ei olnud tõene. Tegu oli inimesega, kes ütles üht, aga tegi teist. Ma ise usun, et temapoolne püüdlus endast teatud kuvand luua, oli küll teadlik, aga mitte pahatahtlik. Eks me kõik tahame inimesena kasvada paremuse poole. Tänane sotsiaalmeedia on selles osas imeline abiline. Kui kakskümmend aastat tagasi seisid inimesed hommikuti peegli ees ja kordasid endale õpetussõnu, siis täna on selleks üks postitus. Ainult et kui varem jäi manitsus vannitoa seinte vahele kajama, siis täna ulatub postituste rodu aastate taha. Ja nagu ma ennist ka kirjutasin, on blogisid erinevaid, siis on tänastel lugejatel ja vaatajatel ääretult raske teha eritusi, et mis on mis ja millistel eesmärkidel või tõukejõududel postitused sünnivad. Teemat kokku võttes ütlen, et oluline pole mitte õppida eristama siiraid sõnavõtte ebasiirastest vaid mõista, millistel põhjustel konkreetset sisu luuakse. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused