AASTA OTSA RIIDEID EI OSTA KUKKUS LÄBI



Ei ole ma päris pikalt mokaotsastki vihjanud kuidas mu eksperimendil, et ma terve aasta otsa uusi riideid ei osta läheb. Ega mul millegiga keskida pole, sest noh, olgem ausad, ma ei saanud sellega hakkama. Jah, Pariisis toimus libastumine, millele oleks võinud läbi sõrmede vaadata, ent Londoni ja Riiaga sai väljakutsele punase pastakaga peale kriipsutatud. Mul on peale Pariisi kleidiostu hangitud enesele kusagil 10 uut rõivaeset/jalanõud, mida ma olen siis poest kas uuena või kasutatuna ostnud. Ligikaudu 5 toodet olen saanud sõpradelt või tasuta ära antavatest kastidest (näiteks Londonis mu kortermaja kompleksis oli selline spetsiaalne ala kus inimesed said jätta ja võtta). 

Pole mõtet hakata siin end õigustama, et mul oli vaja neid pükse, sest noh, oli, või seda salli, sest panin Londoni kohvrit pakkides ilmaga pange. Ei ole siin muud süüd kui mugavus, laiskus ja elu vingerpussid. Muidugi oleks võinud olla karmikäelisem, põhimõttekindlam, resoluutsem, ent näe - ei olnud. Pead norgu ei lase, end piitsutama ei hakka ning muidugimõista ei ole ma kogu olukorra üle ka nina püsti uhke. Õpin sellest kõigest ning sammun targemana edasi. 

Üks huvitav asi, mis minuga viimastel kuudel juhtunud on see, et minu elutunnetus ja hoiak on suuresti muutunud. Olen üllatunud, kui teistmoodi ma olen võrreldes minaga aasta eest. Viimased kuud on keeristormina üles keerutanud vana tolmu ja seganud sekka uut. Kõik see aga kuidas ma end subjektina näen, peab väljenduma ka visuaalselt. Mis teha, ma mõtlen värvides. Kui ma ikka tahan olla hinges tõukeratta ja breketitega rõõmurull (mõtlesin pikalt kas kirjutada hoopiski tatt), siis ma seda ka olen. 

Veidi tunnen end halvasti ses osas, et mul on plaan kõikidest musta värvi riietest lahti saada ning asendada need värvide ja mustritega. Samuti on mul viisaastakus sees idee kaotada oma kapist ka kõik sünteetiline. Kirsina tordil, tahan lõbusaid, mängulisi rõivaid. Nii, aga las ma küsin, kas see on normaalne, et ma otsustan oma terved, ilusad, hästiistuvad riided lihtsalt niisama maha kanda? Sest mul on nüüd teistmoodi tuju?

"No impact man" filmi vaadates jäi mulle selgelt meelde, kui perekond võttis ette rohelise teekonna, võeti välja prügikotid ja uhati kõik mitteroheline sisse. Näiteks mindi vannituppa ja ühe hoobiga said kõik täis või poolikud tooted oma otsa. Pole vahet, kas läksid need sõpradele jagamisele, annetamisele või prügikasti. Pigem ikka ise kõik lõpuni kasutada ja alles seejärel teha paremaid valikuid vastavalt oma uutele maailmavaadetele. Mulle näib, et minu plaan riietega on sarnane selle perekonna toimetamisele, vahet pole, kas teha seda korraga ja kohe nüüd või aegamisi. Riidel on üks põhifunktsioon, samamoodi šampoonil või lõhnaõlil. Ääretult tore kui inimene leiab, et alates tänasest ta enam pakendiga seepi osta ei soovi, aga täiesti absurdne ju vana ära visata, sest see ei ühti enam tema vaadetega (või ei passi visuaalselt plastivabasse vannituppa).

Jään siis lootma, võibolla endale valetades lootma, et siis kui ma oma muutumised olen ära muutunud, saan uuesti proovida. Ehk järgmisel aastal.

Kommentaarid

Populaarsed postitused