VAENE KUNSTITUDENG



Üks blogija kirjutas kunagi minu kohta, et teen oma ökovalikuid ainult seetõttu, et ma olen vaene ja/või ma ei taha tööl käia. Kuigi ma ei pea talle ega kellelegi teisele midagi seletama, siis sellegi poolest julgen öelda, et sain natukene nendest sõnadest haiget küll. Täpsemalt siis tekitas minus ebamugavustunnet see, et keegi seostab mind/minu kuvandit (sotsiaal)meedias õhukese rahakotiga. Muidugi on ääretult ebaviisakas ja labane kellegi rahaasjades sobrada, ent olgem ausad, me tahame end teatud moel, üldjuhul siis ikka paremuse poole, näidata. Uue instagramifoto jaoks lööme ikka selja sirgu, teatrisse paneme jalga kõige ilusamad kingad, naabritega üritame suhted hoida võimalikult soojad. 

Kõige enam näen üles kõpitsetust ekraani vahendusel. Võta lahti üks sotsiaalmeedia konto ja pane tähele, et üles on rivistatud kõik olulised aksessuaarid ja saavutused - kihlasõrmustest lamedate sissetõmmatud kõhtudeni. Ka mina tahan, et minu ekraanitagune kuvand oleks teatud moodi. Tahan, et inimesed seostaksid minu mõtteid, minu nägu ja minu loodut siiski heade omadustega nagu näiteks sõbralik, kohusetundlik, usaldusväärne. Ja nõnda ma siis seangi neid maasikaid kõrrele ritta. Kui aga keegi tahab väita, et üks minu marjadest on kibe ja kössakil, siis teen ma kõike selleks, et teised maasikad oleksid nii suured, et seda väikest äbarikku näha ei oleks või proovin teist siiski kobedamaks muuta.  Sotsiaalmeediaga on aga see asi, et kontroll, kuidas oma karakterit kujundada, on inimese enda käes.

Eelmisel nädalal näitasin oma instagramilugudes oma elu kasinat poolt. Ehk siis tegin sarja "vaene kunstitudeng". Presenteerisin kuidas ma teen vanadest konspektidest joonistuspaberit või auklikest sukkadest patsikumme.

Viimastel kuudel on hakanud mind tohutult häirima see, et enamasti näeme me oma ümbruses ainult tervet, ilusat, üleskõpitsetut. Kõik, millel kasvõi väikenegi viga, kaotatakse silmapiirilt. Plekk pluusikrael? Pole olemas. Kulunud rahakotinurgad? Kaotatud. Narmendav voodilina? Minema!

Kõik tooted meie ümber on läinud nii odavaks, et tundub lausa naeruväärne hakata midagi parandama. Ma ei tea kas ma olen seda oma blogis üldse maininud, aga jaanuaris lõhkusin ma kogemata oma telefoni ära. Katki olid nii esi- kui ka tagaklaas. Kuigi oleks olnud odavam osta uus telefon, lasin ma oma armsa seltsilise ära parandada. Jah, ma olin see "loll", kes maksis 200€, et oma telefoni üles kõpitseda. Paljud naeravad mu üle, ent mina olen oma otsusega rahul. Ma ei näe mõtet, et ma peaksin vana mudeli parandamise asemel uue ja parema ostma. Milleks? Selle pärast, et mul oleks taskust telefoni väljavõttes kenat uut kaasaaegset mudelit näidata? Et keegi kusagil ei kirjutaks, et ma ei viitsi kooli kõrvalt tööl käia?

Ma ei kannata sõrme otsaski seda polariseerivat stereotüpiseerimist, et kas inimesed on jõukad või vaesed, nagu mustvalgel fotol, kus ainult kaks tooni. Ei tolereeri ma ka seda, et kellegi majanduslik seisund on üldse kellegi teise asi.

Kuulen oma armsatelt korterikaaslastelt, kes kõik õpivad ettevõtlust, turundust või majandust, kui oluline elus on olla edukas. Kes edukas ei ole, see on läbi kukkunud. Kellel vastavaid edukust kuvavaid aksessuaare ei ole, ka see on läbi kukkunud. Ehket nende sõnul tuleks a) rakendada mõtteviisi fake it till you make it või b) ole edukas (edukuse defineerib teatud number pangakontol). Kui need kaks sammu ära teed, siis tuleb armastus, pere, sõbrad, hobid ja kired - kõik mida hing ihkab. Iseenesest mulle säärane mõtteviis meeldib - kui tahad midagi, siis pead tegutsema. Nende mõtteid aga kuulates jääb mulle mulje, et härrad ja prouad paberi ja pliiatsi tagant kaugemale ei jõua ning nad jäävadki oma silmarõõme elu lõpuni taga ajama. Mina ei kavatse midagi siin maamuna peal pimedalt ja hingetult taga ajada. Minu plaan on e l a d a.

Kommentaarid

  1. Mis sa oskad kosta. Jällegi üks tore ja eluterve ja kaine mõtlemisega artikkel ikka "vanalt" healt autorilt. Kohe nii tore, et tahaks kellelegi õnne soovida, ainult ei suuda otsustada, kas iseendale selle pärast, et selles artiklis nii palju äratundmist on või artikli autorile selle pärast, et ta ikka selliseid mõtteid aeg-ajalt välja ütleb. Igatahes on sellised mõtted ja inimesed väärt sügavat kummardust, kes vaatamata kõigele oma vastuvooluujumistehnikale truuks on jäänud.
    Eriti puudutas mind viimane lõik ettevõtlusest, turundusest ja majandusest ja sellele oleks mul lisada veel kõrvu jäänud rahvusvaheline ärijuhtumine, mida vahepeal justkui iga kolmas tundus õppivat.
    Liikudes aeg-ajalt ringi või isegi põgenedes keskkonna ja pärismuskultuuriga seotud ringkondadesse, kus liigub sagedasti loodusharidusele ja loodusharitusele orienteeritud inimesi, tekib vahel tunne, et see ongi päris-maailm ja need pärisinimesed, olgu nad siis otseselt või kaudselt keskkonnatemaatiga seotud looduseinimesed ise või meditsiini- ja loomingutegelased. Sest ühel või teisel viisil ravivad ja hoiavad nad kõik keskkonda, meid endid või meie hingi.
    Ka majandust, turundust ja ettevõtlust saab ja on pandud päris-maailma kasuks elama, kuid ilma päris-inimesteta jääksid nemadki jätta. Selline pisikene minu isiklik arvamus:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Väga tore on jällegi lugeda üht pikka mõttepausi. Tore ka minul äratunda teisi, kes sarnaselt mõtlevad, tunnevad, kulgevad.

      Kustuta
  2. Sa oled nii tore! Esiteks ilmneb su postitustest välja su eale ebatavaline küpsus... või õigemini õeldes... sa oled küpsem kui väga suur osa inimkonnast. Su postitused on väga inspireerivad ja ma tõesti siiralt loodan, et kasvõi mingigi osa sellest informatsioonist jõuaks laiemate massideni kas siis läbi hariduse, seaduste või lihtsalt inimeste teadlikkuse kasvu. Lisaks imetlen väga seda, kuidas sa suudad oma väärtushinnangutele ja veendumustele kindlaks jääda, sest mulle endale tundub, et kõige raskem on ajada kirglikult oma asja, kui meie ümber käivad kõik justkui silmaklappidega ringi ning kogu nende tegevus tundub koheselt nullivat ära kõik sinu enda väiksemadki ponnistused. Igatahes soovin sulle kõike head ja palju edu nullkulu populariseerimisel! =)

    VastaKustuta
  3. Nõustun eelmise kommenteerijaga - minulgi tuli postituses ette mitmeid toredaid äratundmismomente!
    Eriliselt puudutas hinge lause: "Viimastel kuudel on hakanud mind tohutult häirima see, et enamasti näeme me oma ümbruses ainult tervet, ilusat, üleskõpitsetut". Arvan, et lahendus peitubki rohkem "päris" inimestega lävimises - "päris" inimest defineeriksin siinkohal kui inimest, kes on üle üldsuse ilu ja üleskõpitsetust propageerivatest hoiakutest. Kui õndsad on need väärtuslikud lillepeenrarohimistunnikesed vanaema seltsis või südaöised sügavad vestlused veiniklaasi taga, mil pilk upub vastasistuja silmadesse, mitte nutitelefoni ekraani! Meie ajaressurss on piiratud, elame praegu!

    VastaKustuta
  4. Seda "nullkulu" pole ju olemas juba sellepärast, et kui sul pole asja vaja on selle väärtus null. nagu sa ise aru saad on kõigi asjade väärtus mida sa ei vaja null. Järelikult on kõikidel asjadel väärtus null kui kellelgi neid vaja pole. Oma nullkulu väärtustamise eest maksad sa tegelikult kallimat hinda kui tavaline inimene ja see pole perspektiivis jätkusuutlik. Kui tahad paberist kotte, siis pead ka tahtma tehast mis neid ka teeb ja pead leppima sellega et puukallistajatel pole enam midagi kallistada jne.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Valides paberkoti, on sul just võimalik puid jääma kallistama. Kilekotti valides võib jääda mulje, et päästad puud, aga luues neile elukeskkonna, kus nad elada ei saa, on palju kurvem vaatepilt.

      Kustuta
  5. Marisel palju parem "päris" inimese definitsioon :) "Päris" inimesed, "päris" asjad ja "päris" maailm...
    Kalamaja, Uue-Maailma või Supilinna puitmajade puuküttega pliidil valminud pannkoogid, väikeste maakülade palkseinte praod, ebasümmeetrilised vabakäepinnad, kus kõik ei peagi olema läikiv, tasane, täisnurkne ja meigitud, vanad, võibolla natuke moest läinud ja natuke katkised, ent töötavad asjad, millesse on talletunud aegade hing. Need on meeleolud, mis õhkuvad rohkem või vähem "Naised köögis" retrohõngulisest videost loole "Sääskede ja siilide öö". Ja piiratud ajaressursile mõeldes miskipärast haakub mõttega Kait Tamra lugu "Ajavoogude sees". Ja ühtlasi ka nende mõtetega, mida siin nullkulu portaali artiklites sageli kohtab.
    Jah, tõesti tuleb tõdeda, et kui nii noorel inimesel, nagu meie blogija, on nii küpsed väärtushinnangud, siis sellest saab sündida ainult kvaliteetne elu. Nullkulu poole püüdlev elustiil on tegelikult väga jätkusuutlik ja praktiline. Me ei tea, mis elus võib juhtuda ja isegi siis, kui elujärg on parasjagu materjaalselt edukas, on hea mitte end "kinni" elada, sest kunagi ei tea, kuna võivad tulla kehvemad ajad, millal nullkulutamine ongi ainuvõimalik ja väljapääsmatu. Inimesed vajavad turvatunnet ja stabiislust ja küll siis on hea ja turvaline teada, et see kõik on "heal" ajal järgi proovitud. Ja tõesti.... nutimaailm, veinikaas või teetass ja vastasistuja silmad... Uskumatu, milline vägi on selles hetkes ja neis sõnades. Jällegi üks "Naised köögis" lugu "Interneedus", mille ette nad alati räägivad, et looge kontakne, aga tulge sealt välja. Uskumatu, kui palju mõtteid ja inspiratsiooni on peidus selles blogi sissekandes...

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused