MINA, VANA INTERNETISÕLTLANE



Oma interneti teenusepakkuja kohaselt elan ma välismaal ja sellest tulenevalt peaksin ma teoorias maksma 20€st kuupiletit. Viimased viis kuud olen seda teinud ja nüüd ma otsustasin, et pean sellele pikaks veninud peole joone alla tõmbama. Kakskümmend eurot minu mobiilse interneti eest on ikka liiga kallis. Ei, aitäh. Eelmisel nädalal sai minu leping läbi ja ma lubasin endale, et ma ei kavatse seda enam pikendada. Oh, kui raske aga see nädalakene olnud on.

Ei saa öelda, et ma ei saaks Riias internetita hakkama. Ära ma siin enam ei eksi ja oskan omal jalal igast Riia nurgast koju tulla. Küll aga olen ma aru saanud, et mul on lihtsalt üks kole haigus nimega internetisõltuvus. Küll oleks vaja trollipeatuses instagrami näppida, siis tahaks koju jalutades mussi kuulata, tahaks kellelegi seda-teist ja kolmandat näidata. Nii raske on lihtsalt käed taskus seista tuules ja vihmas ning minna salamisi hulluks selle vaikuse sisse, mis mu pea sees kajab. 

Ühel nädalal juhtus aga midagi toredat. Midagi, mis tõi naeratuse suule ja tõi mu natuke maa peale tagasi. Käisin sõbrannaga väljas ja tänu sellele, et ma "igava momendi" tõttu oma telefoni sukelduda ei saanud, tutvusin ma ühe armsa inimesega. Inimkontakt! Ilma igasuguse tehnoloogilise abivahendita. Või oleks õigem öelda ehk et ilma igasuguse tehnoloogilise takistuseta?

Ta veel muide tegi õhtu lõpus kommentaari, et küll ma olen ikka eriline inimene, kes 24/7 oma telefoni külge klammerdunud pole. Ma oskasin selle peale vaid ebalevalt naeratada. Mõtetes vandusin, et ma pean midagi oma sõltuvusega pihta hakkama ja seda KOHE.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused