TAHAKS MIDAGI UUT OSTA



Appikene. Puhuks vaid hästi pikalt ja aeglaselt kogu õhu mu rindkerest välja ning jääks rahu ootele. Aga ei. Sellist pausi ei saa keegi meist endale lubada. Selle asemel siis tulin hoopiski end siia puistama ja maha maandama. 

Minu sees kibeleb juba paar päeva üks kummaline tahe minna ühte suvalisse kaubanduskeskusesse ja seal asju näppida, proovida ja suure rõõmutundega miskit ka osta. Näpud kihelevad, rahakott on valmis pandud, hakkaks vaid astuma. Mida aga osta? Mida mul vaja on? Mitte kui midagi ja see häirib mind. 

Tahan midagi uut. Näiteks ilusat uut huulevärvi või kindaid või pesu või sukki või kampsunit või saapaid või pinalit või käekotti või arvutikotti või vaipa või voodipesu või küünlaid või põrandapatja või kardinaid või ma ei teagi mida. Tahaks lihtsalt midagi uut osta. Tahan minna poodi valima, uurima, võrdlema. Tahan minna poodi. Poodlema. Kukrut kergendama. Tengelpungaga lehvitama. Raha laiaks lööma. 

Ma ei saa aru, mis mul viga on. Mul kõik olemas. Näiteks on mul kaks huulepulka, mul pole vaja rohkem, sest need kaks ootavad juba iidamast aadamast lõpuni kasutamist. Sama kehtib ka kõige teise loetu kohta - midagi ei ole puudu. "Vaja" on mul ainult dubleerida. 

Pealegi lähen ma taas oma Eesti kodusse, kust ma saan välja vahetada voodilinad, mille värvid mulle on hakanud Riias elades närvidele käima või saan sealt kaasa haarata oma kauaigatsetud lisapadja. Saan need paar päeva ära kannatatud. 

Lisaks sellele, ei ole mul tegelikult mingisuguseid rikkusi, mida laiaks lüüa. Vastupidi. Mu arvutiekraani post-it notes karjub mulle iga kord näkku tõdemust, et ma ei tohi raha raisata. Ja muidugimõista ei ole mul järgnevad kaks nädalat aega, et oma ressursse muule kui koolitöödele raisata. Mis poodlemisest ma siin unistan? Mis toimub? Mis mul viga on? Kust see tuleb ja kuidas sellest lahti saada?

Pakun välja, et tahan midagi kompenseerida. Mul on mingisugused probleemid, millele ma ei oska lahendust välja mõelda või millega ma ei taha tegeleda. Imelihtne on kuhugi kaubanduskeskusesse oma kohustuste eest peitu pugeda. Kirss tordil on muidugi ka see fakt, et minu sõbrad, kellega ma pidevalt koos olen, hindavad Riia kaltsukaid ning näevad kiirmoekettides šoplemist kui ühte nädalavahetuse meelelahutusvormi. Seni olen suutnud nende kutsetele ei öelda, ent kardan, et varsti ma murdun. Juba see kirjatükk siin on esimene pragu minu põhikindluses. Nii raske on vankumatult püsida, ning kõigele ei öelda. Terve instagram, 99% blogisid, trollisõit punktist a punkti b, teleka vaatamine, õega rääkimine - kõik utsitavad mind ostma. Ma ei jaksa enam. Palun.

Ma ei usu, et ma olen ainus inimene maamunal kes selliste emotsioonide ning küsimustega oma pead murrab. Meiesugustele on tarvis sellist vaba aja veetmise keskust/ seiklusparki/ meelelahutusprogrammi, kus hullunud šoplejad saaksid mängult omale asju kokku kahmata, nendega "koju" minna, natuke peegli ees keerutada ja siis kõik kus see ja teine visata. Pärast võiks mingitsorti psühhoteraapia toimuda. 

Palun mulle üks pilet.

Kommentaarid

  1. See vist poleks see, aga kuidas oleks mingi pileti ostmisega kuhugi kultuuriüritusele? Nojah, pilet on ju ilmetu värviline paberitükk, mida ei saa eelmainitud viisidel tarvitada. Samas saab selle eest elamuse, võib jääda nädalateks ja kui veab, siis isegi aastateks.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea mõte, aga see pole siiski see (käin vähemalt kaks korda nädalas mõnel näitustel/etendustel/vms kultuuriüritustel). Läksin siis seda teed ja ostsin paar huvitavat toiduainet :D

      Kustuta
  2. Pead sellise koha leidma kus kõik kasutud asjad ja täitsauued laojäägid oma viimase koha leiavad ja neid pole mitte kellelegi enam vaja. Pood on sinu jaks küll viimane koht.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused