ÜHISELT JA KOOS



Mul on üks sõber, kes on hakanud viimastel kuudel agaraks nullkulutajaks. Ta on loobunud lihatoodetest ja proovib toituda rohkem keskkonnasõbralikumalt. Ta ostab toitu võimalikult palju oma pakendiga ja lisaks on välja vahetanud mitmeid ühekordseid tooteid. Olen ta üle uhke, ent vaatan seda kõike eemalt veidikese hirmuga mu naha vahel. Näen temas ennast, siis kui mina veel noor ja totuke olin. 

Mulle näib, et ta on liialt kinni detailides. Ta tahab elada oma täiuslikku nullkulu elu, aga mulle näib, et ta pöörab sellele ebanormaalselt palju tähelepanu. Jah, ma olen kahe käega tavatarbija vastutuse võtmise poolt ja see on ääretult oluline, et inimesed vähendaksid oma tarbimist. Ka ÜRO all tegutseva Valitsustevahelise Kliimamuutuste Paneeli eriraportis pannakse sellele suurt rõhku, et inimesed peavad oma isiklikus elus muutma oma tarbimisharjumusi. Ühiskondlikud normid peavad käima üheskoos institutsionaalselt lahendatavate keskkonnaprobleemidega. 

Oma nullkulu kogemuse põhjal väidan, et minu isiklikud valikud elus on olulised, ent need ei aita nii mõjusalt ja viledalt kaasa nagu meil tarvis on. Aveliina Helm kirjutas just Sirbis, kui kiire meil ühiskonnana on langetamaks radikaalseid ja läbimõeldud otsuseid, et päästa, mida veel päästa annab. Kiire on! Ühe kohvitopsi või hambaharja pidi edasironimine jääb kahjuks liialt teosammuliseks. Lisaks on nende väikesete valikute mõju sama pisi nagu see teokene, kes aeglaselt kulgeb. 

Eile õhtul käisin sõpradega väljas. Kuna kell oli päris palju ja õhtusöök jäi vahele, pidime öösel kusagil midagi hambatäiteks otsima. Leidisime mingisuguse 24/7 avatud söögikoha, kus kogu menüüvalik pakuti tarbijatele ühekordsetesse nõudesse. Kuna see oli vanalinnas, hinnad odavad ja koht oli kaua lahti, oli liiklus tihe. Sai sealt nii topsi sisse õltsi, näppu friikaid kui ka neile, kes kõht väga tühi oli, said ühekordse kahvliga kartuliputru süüa. Prügikastid olid muidugi ühekordseid toiduriistu triiki täis. Kruusi ega keraamilist taldrikut seal ei tunnistatud. 

Kui nüüd paari aasta pärast ühekordsetele plastnõudele joon alla tõmmatakse, vahetab söögikoht oma senised nõud välja näiteks maisitärklisest valmistatud plasti vastu. Suure tõenäosusega klient vahet ei märka. Kõhu saab täis ja hind püsib enam vähem sama. Iseenesest ju tore, et materjalivalik on natukene keskkonnasõbralikum, aga ega päeva lõpus midagi drastilist ju ei muutu. Prügikastid jäävad endiselt alles ja täituvad nii kiirelt nagu varemgi. 

Söögikoht peaks aga hoopiski tegema valiku mitte asendades senise lahenduse natuke paremaga vaid hoopiski ideaalseimaga. Ei ole selleks midagi muud kui vanad head päris nõud. Ja vot see on muudatus, mis on piisavalt suur, et midagi siin maailmas muuta. See, kui mina seal leti taga proovin erandina oma jooki savist kruusi sisse saada või pirtsutan plastkõrre pärast, siis mis see muudab? Teenindajal on korraks raske, aga homme päev ei mäleta minu rohelist eelistust enam mitte keegi. Olgem ausad, palju neid rohelisi kliente sellistesse kiirtoidukohtadesse ikka satub ja kui palju ettevõte neid tõsiselt võtab. 

Oma sõbra juurde tagasi tulles, pean talle ütlema, et ainuüksi sinu prügikasti sisu pole oluline. Need, mida me kaasinimestega jagame, need on palju tähtsamad. Seda seetõttu, et  üksikisiku vaateid, hoiakuid, käitumist jms on palju lihtsam muuta kui kollektiivi. Ühine tegutsemine peab olema prioriteet number üks ning see on see, mida me praegu kõige rohkem vajame. 

Kommentaarid

  1. Nullkulu pole ju olemas :)
    Kinnisidee see on olemas.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused