VALUD



Blogi on üks kummaline asi, mis püüab kinni teatud situatsiooni, mälestuse või hetke. Võin anda sulle ühes kirjatükis vihjeid ühe või teise kohta, vahel pudenevad need detailid unustuste hõlma, vahel aga jäävad küsimustena rippu. Kirjutaksin justkui järjejuttu, aga millest täpsemalt ning kuhu ma jõuda tahan, ei tea. Nõnda ma siis 

kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan
kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, 
kirjutan, kirjutan, kirjutan, kirjutan, 
ni ma polegi enam inimene, 
vaid alati kõigega eksiv primitiivne tekstiredaktor

Maria Lee luule on nii ilus, kas pole?

Nii, kuhu ma nüüd jäingi? Ahah. Kirjapandud mõtted, tunded, läbielamised. Täna meenus mulle, et ma olen paaril korral oma blogis mokkapidi maininud, et mul on rinnus koledad kentsakad valud, mille põhjust ma ei tea. Miks mulle see meelde tuli oli seetõttu, et üle pika aja mind taas need kummitavad ning nüüd olen ma ka vanem ja targem, mistõttu tean tagamaid. Mõtlesin, et jagan ka sullegi, ehk on abiks. 

Kas oli see eelmisel aastal kui ma esimest korda tundsin, kuidas mul on tekkinud vahel raskused hingamisega ja rinnus oli justkui ruumi vähe? Rahulikel momentidel ründas minu keha kibe valu nii keha eespooles kui ka seljas. Peaasjalikult oli see südame piirkonnas kui ka keskteljel. Vahel lõi mind tugevalt, teine kord jällegi hammustas pikkamisi. Mõni õhtu kujuneski selliseks, et ma lihtsalt valutasin. Proovisin joogatada, rahulikult filmi vaadata, kuuma dušši võtta, mõnda head retsepti kokata, kirjutada, koristada, jalutada, koolitöödega meelt trikitada. Jõudsin tõdemuseni, et mitte miski ei aidanud. Kõige hullemaks läksid valud siis, kui ma eriti rahulikuks jäin. Kummaline tunne see, hetkeks peatumine vaid selleks, et su kehasse saaks valu valguda. Kuidas sellises seisus magama jääda? Kuidas lõõgastuda?

Käisin oma murega arstil, aga ta ei andnud mulle kinnitust, et kõik on korras. Ta ütles vaid, et ma ei muretseks nii palju, ent ega manitsemine ei tee ju kedagi sõrmenipsuga korda. Pigem kasvas minus just veel suurem valu - keegi ei saa minust aru, mis minuga toimub.

Valutasin. Pikalt valutasin. Ja ei saanud aru miks. Või kust see tuleb. Või kuidas sellega tegeleda. 

Vahel unustasin, sest valu kadus nii kiirelt ja kavalalt kui see ka tekkis. Siis aga ühel päeval juhtus midagi. Juhtus midagi koledat ja õudsat ning sel samal silmapilgul tuli ka valu, nii jõuliselt kui ei kunagi varem. Ühes selle kõigega sain ma aru mis see valu on. Vaatasin talle otsa ja ma tundsin ta ära. Teadsin temast kõike. Justkui maski oleks võõras eest ära võtnud.

Kes ta oli, küsid sa? Ta oli mu kurbus, mure ja teadmatus, võtnud füüsilise kuju.  

Stress, ärevus ja paanika on koledad kaaslased, kelle võimeid alatasa alahinnatakse. Kuuleme neid nimetusi siin-seal, võtamata korralikult arvesse selle tõsidust. Fakt seisneb selles, et mu keha annab mulle märku, et kõik need emotsioonid, mida ma ükskõikset nägu tehes minema tahan pühkida, tahavad end näidata nii ehtsalt kui võimalik, et nendega tegeletaks.

Mõte iseendale: ära jää ootama järgmist valu, enneta seda enne kui see kuju võtab. Ära otsi ajutisi lahendusi, kui mure käes, vaid tegele iseendaga nii, et need sulle naha vahele ei poeks. Söö korralikult, liiguta end, otsi seda, mis rõõmustab.

Kommentaarid

  1. Maadlen täpselt samade valudega, rindkeres. Just selle nädala alguses ründasid uuesti, päris pikalt polnud neid olnud.. Mul läks ka pikalt, enne kui aru sain, et tegu on mu emotsioonide ja ärevusega, mitte ala südamerabanduse vms. Selle nädala valud tundsin kohe ära, sest mul on/oli suur ärevus uue asja alustamisega - hirmud on ikka päris suured. Aga suutsin endale selgeks teha, et kõik on hästi. Valud kadusid koheselt. Aitäh jagamast!

    VastaKustuta
  2. minul tekkisid rinnus pisted ja torked. ja ärevushood. süüdlaseks olid mandlid.

    VastaKustuta
  3. Romantiseerimine on tore, aga tasub meeles pidada ka meie füsioloogilise keha olemasolu, ja tema võlusid-valusid-ja-defekte https://en.wikipedia.org/wiki/Precordial_catch_syndrome

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Õnneks romantiseerin ainult mina. Mu arst uuris ikka südametööd, tehti teste jne.

      Kustuta
    2. Igaksjuhuks mainin, et mina käisin ka mööda arste ning öeldi, et olen terve noor inimene. Küllap siis peast haige.. hehhh (bad jokes)

      Kustuta
    3. Ma saan sinust väga hästi aru. Mind natuke häiris ka kuidas arst ei võtnud mind tõsiselt ja rõhus sellele samale - noored terved inimesed ei saa infarkti. Kummaline valu see siis - ei teata kust tuleb, mis tekitab, mis leevendab. Ainus abinõu on mõista, et sa ei sure ära ja pole tarvis muretseda :D

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused