KUIDAS MA OLEKSIN AUTO ALLA JÄÄNUD

Mul ei olnud plaanis seda lugu siia kirja panna, sest kui see minuga juhtus, tahtsin ma piinlikkuse pärast maa alla vajuda (#klassikalineohvrimentaliteet). Lisaks ei ole see mis juhtus ka otseselt keskkonnahoiuga seotud. Vähemalt nii ma arvasin. Küll aga olen ma just kirjutamas üht pikemat lugu, kuidas inimõigused ja keskkonnaõigused on omavahel tugevalt seotud, mis minu mõtteid ses küsimuses - kas on seotud või ei ole - on muutnud. Igasugune hoolimine baseerub ühtekuuluvustundel, kogukonnaarmastusel, kaasinimese (ja miks mitte ka looma või keskkonnaressursi) hoidmisel. Minu lugu on sellest, kuidas ma sain haiget, vajasin abi, aga hoolimist ei tulnud. See seik tõi hirmu mu naha alla, mistõttu tekkis minus mure mitte minu sinikaid täis keha pärast vaid selle pärast, kuhu me ühiskonnana liigume, mis meist saanud on. 

Juhtus siis ühel vihmasel jaanuarikuu hommikul nii, et otsustasin minna seiklema Riia linna peale oma tõukerattaga. Plaan oli lihtne - käia ühes kaubanduskeskuses ja tulla otsejoones koju tagasi. Kuna õues oli juba mitmendat päeva sula mis sula, ei tekkinud kahtluseussigi, et ehk on libe ja murran oma jalaluu. Pealegi oleks minu reis olnud max 40 minutit pikk. Plaan oli end natuke õues liigutada ja korda ajada üks asi. Kaks ühes. 

Nii, vuran siis poodi. Seal aga selgub, et see, mida osta tahtsin, seda seal pole. Mind suunatakse teise kaubanduskeskusesse. Totu mina ajab muidugi midagi sassi, ning teise kauplusehalli jõudes avastan, et pean hoopistükis minema kuhugi kolmandasse. Teadagi, et ega kaubanduskeskused linnades reas ei paikne. Ikka on tarvis vähemalt mitusada meetrit liigelda. Selle ajaga oli aga jõudnud hakata lund sadama. 

Tõuksin, külma ja libedust trotsides, ja saan lõpuks ka oma asjaajamise ära aetud.

Mõtlesin siiski koju hoopiski trammiga minna, sest lumavaip muutus aina paksemaks ja paksemaks, tuul tõusis ning tõukerattaga sõitmisest polnud mingisugust juttugi. Ausaltöeldes olid ka mu närvid juba krussi tõmmatud sest edasi-tagasi sõitmisest. Veeresin tõukerattaga trammipeatusesse. Astusin trammile. Sõitsin. Siis aga avastasin, et istusin valele trammile. Kebisin sellelt maha. Mõtlesin, et proovin siis vaikselt tõuksides kodu üles leida. Selleks ajaks oli mu telefoni aku ka ära kõngenud. Tore. Neljakümneminutilisest käigust saab peatselt kaks tundi, sest liiklus venib ja halb on sõita. Kohutavalt halb. Jõuan ka imekombel ära eksida. Veelgi toredam! 

Kuidas ühe käiguga saab nii palju halbu asju juhtuda?


Lõpuks saan oma sisemise GPSi tööle ja mõistan, kuhu poole kodu jääb. Kuna õudsalt külm ja vastik on liigelda, sest ilm on võrreldes hommikuga tõelise kannapöörde teinud, krigistan viimasel kilomeetril hambaid, ning üritan võimalikult kiiresti koju saada. Kaks suurt ristmikku aga enne kodust nurgapealset juhtub midagi, mida ei soovi oma suurimale vaenlaselegi. Tuhisen üle ristmiku kui kõnniteele jõudes libiseb mu ratas ühtede totakate vaguliste kõnniteekivide peal ning ma kukun kõnnitee ühest otsast teise pooleldi autoteele. Kukkumine on suur ja valus. Tõukeratas libises kus see ja teine, mina olin käpuli autoteel. 

Ainus ratsionaalne mõte, mis peast jõudis vihiseda: "Jumal tänatud, et autot ei tulnud. Ma olen elus."

Kõik see juhtus nii kiirelt ja samas ka nii kohutavalt aeglaselt. Kummalisel kombel kukkusin ma enamasti oma põlvedele., mis jäid kui naelutatult maha kinni. Ma ei suutnud püsti tõusta, sest nii valus oli. Sekundid mõjusid kui igavik. Valu ja piinlikkus lõikas mu nahka. 

Kõrval oli bussipeatus. Kõnniteel sagisid inimesed. Aga ei ühtegi abistavat kätt või küsimust, kas kõik on korras. Keegi poleks justkui näinudki, et ma seal maas laman. Küll aga kellegi tähelepanu ma püüdsin. Teisel pool tänavat hakkas mingisugune vene mees minu peale räuskama. Ma ei suutnud tema peale keskenduda, sest üritasin oma pisarad alla neelata, kiirelt püsti saada ning sealt minema liibata. Kuna mul oli see kukkumine aga nii vaevaline, siis selle ajaga kui mina end liikumisvõimeliseks sundinud olin, jõudis see mees minuni, et karjuda mu peale "Ega see Berliin pole. Miks sa nii loll oled?" jms. Kiristasin talle läbi hammaste vaid "Aitäh" ja lohvasin sealt minema. Terve kodutee lohistasin oma ratast ning nutsin kui viieaastane.

Sain haiget. Seejärel sain keretäie sõimata ja keegi ei aidanud mind. Tundsin end nii üksikuna.

See olukord oleks võinud hoopis teisiti laheneda, kui kaasinimestel oleks olnud natukene rohkem hoolimist, et mind püsti aidata, küsida, kas ma vajan arsti või taksot (mu aku oli ju tühi) või sellele ninatargale seletada, et avalik häbistamine on mitteaktsepteeritav*. Selle asemel nutsin ma kodu poole lonkides ja mõtlesin, et kui inimesed on nii kalgid tänval, siis pole ime miks nad käituvad sama külmalt ka teiste inimestega, loomadega kui ka loodusega. Maailm on nii kole paik. 




ra isegi hakka teda kaitsema väites, et ma ise kaevasin endale selle augu. Need samused vagulised randid, mis on minumeelest mõeldud pimedatele jalakäijatele paremaks orienteerumiseks, on mulle ja mu tõukerattale probleeme juba suvisel ajal tekitanud. Seesamune õnnetus oleks võinud vabalt juhtuda ka ükskõik millisel muul aastaajal. Minu õnnetuse peamine põhjus oli kiirustamises (sest närv oli must), mitte kiires sõidukiiruses. Usu, lumisel teel on tõukeratas kohutavalt aeglane. 

Kommentaarid

  1. Ehk ei saanud inimesed aru, et sul nii halb olla on. Aga seda enam on õige, et pigem tuleks igaks juhuks küsida ja abi pakkuda! Ole vapper! Sa kirjutad oma blogi nii hästi, suur aitäh!

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused