MINU TÕELINE PALE



Ma olen pajatanud siin küll ja küll oma internetisõltuvusest. Viimastel kuudel on aga päris suuri edusamme tehtud. Näiteks kaotasin ma enda jaoks ära väljaspool kodu ekraaniviiplemise, sest mul lihtsalt pole enam mobiilset internetti (põhimõtteliselt teenisin ma just 20€ kuus lisaraha, jess). Ma ei blogi enam niisama, sest et igav on - selle tekitasin ma endale väga lihtsa uue nipiga - hankisin endale kuhjaga uusi sõpru ja hakkasin tõsisemalt tegelema oma seniste hobidega ning võtsin käsile paar ammuunustatut. Youtubeis niisama videosid ka ei vahi, sest ma sain aru, et see on nii mõtetu ajaraisk. Instagrami kustutasin oma telefonist ära. Emaili samuti - kontrollin õhtul arvutist. Kõik on justkui ülesmäge läinud, eksole?

Paar nädalat tagasi käsin ma aga väljas tantsimas ja ühe õhtu jooksul suutsin ma oma telefoni pükste taskust põrandale kukutada 4 korda. Jah, neli korda järjest. Ekraan ega midagi katki ei läinud. Küll aga aegamisi ei saanud ma enam ekraani tööle ja pilt vireles-sahises ees, kuni ma enam normaalselt telefoniga funktsioneerida ei saa. Võtsin siis kasutusele L. vana telefoni, kuigi näpud kihelesid uut ostma. Väga raske on meie ühiskonnas oma tooteid ja harjumusi downgradeida. Imelik kuidagi mingisuguse lutsuga ringi sahkerdada. Aga mis siis eksole? Olen endiselt vajalikes kohtades kättesaadav, ainult et veelgi vähem aplikatsioone saan peale panna ja kaamerafotod päevavalgust ei kannata. Üritan näha halvas head - rohkem vaba aega! Ei nutisõltuvusele. Ja kirss tordil, hoian ühe uue telefoni ostu võrra oma raha kokku. 

Ütleme nii, et ma võin seda toredat jutt oma peas korrutada aga tegelikult ma olen kohutavalt silmakirjalik, nagu eile selgus. Käsin siis väljas, olin ühes väga täispakitud baaris ja ei pannud oma maiset vara nii hoolikalt tähele, nagu oleks võinud. Ja juhtus see, mis ikka juhtuda saab, kui oma asjadega tähelepanelikult ringi ei käi. Keegi kas varastas või siis suutsin mina kolme ruutmeetri peale oma telefoni ära kaotada. Mis sa arvad, kas minu esimene reaktsioon oli ahastus, kurbus ja paanika, sest jäin ilma oma toredast nutiseltsilisest? Ei. Ma tundsin kergendust. Minu esimene mõte ei seisnud mitte selles, et ma teen politseisse avalduse, vaid see, et ma saan nüüd omale uue ilusa moodsa telefoni osta. 

Õhtu lõppes aga laksuga vastu põske - telefoni tuli välja ja mõttesõelale jäi minu tõeline pale.

Kommentaarid

Populaarsed postitused