VÕTSIN NÄDALASE PUHKUSE



Võtsin omale eelmisel nädalal nädalase puhkuse. Sõitsin Riiast kodumaale ning elutsesin seal. Lugesin ja kirjutasin palju, tegin süüa, vaatasin filme, külastasin peret, mängisin Rääbuga. Tallinnas oli tollal kohutavalt külm ja tuuline ning elu näis olevat natuke liiga väsinud ja külmades toonides. Tundsin, et mul on vaja puhkust. 

Mul on halb komme end 99% ärkveloleku ajast tegevuses hoida. Pidevalt käed-jalad käivad, infot tulvab silmist ja kõrvuist ilma igasuguse pausita. Pidevalt toimub midagi. 

Kui ma mõtlen oma lapsepõlvele, eriti sellele ajale, mil ma ei käinud veel koolis ja olin isa, ema, vanaema või vanaisaga kodus, siis ma ei mäleta, et mul oleks olnud kordagi igav. Kuigi mul ei olnud eriti mängukaaslasi, ei olnud veel arvutit ega midagi nutikat peale lauatelefoni, mänguasju ka kuhjadega ei olnud, siis sellegi poolest suutsin ma hoida enda maailma avara. Tagantjärele näib, et selline lihtne ja muretu elu on olnud heaks vundamendiks minu tänasele olemisele ning mõtlemisele. Maailm on niivõrd huvitav ja avastamistväärt paik, et igavust kui sellist ma ei tunne. Ta on üpriski harv külaline. 

Tõsi, tänapäeval on raske tunda igavust, kuna niivõrd hõlbus on vajuda diivanile pilk naelutatuna mõnda ekraani. Seda ma õnneks ei tee, sest ma tunnen, et see on igav. Jah, pealtnäha on sari A kohutavalt naljakas ja arvutimäng B endasse haarav, aga ma tean juba ette, et tegu on lihtsa meelelahutusega, mis on samas nii igavuse peletaja kui ka igavus ise. Mitmenäoline kurat.

Samas aga on mul sest elavast rõõmust pikk nimekiri väikestest ja suurtest projektidest. Nii paljut tahan teha! Nii paljut tahan jõuda teha! Ja nõnda ma teen ning nokitsen. Vahetevahel aga lausa pimedalt, nii et mõtted on juba järgmiste ettevõtmiste juures. Siis juhtub muidugi veel lisaks kõigele see, et ma unustan või jätan meelega söömata, sest pole aega. Vahel on mu päev selline, et ma ei puhka istudes hetkeksi. Teinekord jälle taipan ma õhtul hambaid pestes, et pole kordagi vett joonud. Rääkimata korraks silmade sulgemisest, kaks minutit oma hingamisele keskendumisest, väikesest sirutusest. Ma ainult teen ja teen ja teen ja ... ei teagi kuhu lõpuks oma tegemistega välja jõuan. 

Eestisse oli mul tarvis minna seetõttu, et teha seal mõningad asjaajamised. Kuna minu kohtumiste vahemaa valgus täpselt nädala peale, siis näis mõtetu käia kaks korda bussiga edasi tagasi, vaid jäingi Tallinna kauemaks. Kuna koolist ma niisama lulli lüües puududa ei saa, võtsin oma tööd kaasa ja lootsin seal midagi nokitseda. Kuidagi aga läks nii, et ma tundsin, et ma pean puhkama. Ma pean. Kogu minu Riia elu on orienteeritud tööle. Kuigi mul käib siin ikka külalisi ja mul on palju sõpru ning ma olen alati inimestest ümbritsetud, ei ole minu elu siin kodune. Ma ei tunne, et akadeemiast koju tulles ma tulen koju, sest see koht kus ma elan, on justkui kooli pikendus. Käin töölt kooli ja koolist tööle, kodu kontseptsioon on piiritletud ainult sellega, kuhu ma õhtul magama heidan. Aga mis kodu või mis puhkus ka see on? 

Minu kodu-kodu puhkus oli tagantjärele vaadates niivõrd mõnus. Parim sõna selle kogemuse kirjeldamiseks on lahkus. Ma olin enda vastu lahke, lubasin endale kodust lahkust, mis aitas puhata. Hingeviiv. 

Kommentaarid

  1. Seoses postituse alguses välja toodud mõttega kuidas meelelahutus on lõpuks ikkagi igav, tuli meelde raamat "Igavuse filosoofia" (Tallinna Ülikooli kirjastuselt). Soovitan lugeda, võib Sulle meeldida.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused