KIRJAD KÕIGILE NEILE, KES SU SÕPRADEKS EI SOBI

Kui palju kordi olen ma mõelnud, et kustutaks selle blogi ning ei vaataks kunagi tagasi. Sest, ma ei jääks millestki ilma. Sest, seda tühimikku tuleb koheselt täitma muud tegemised. Sest, elu on rohkem ekraaniväliselt. Sest, ...

Aga kui aeg jälle pudeneb näppude vahelt nagu hõredaks kantud kampsun või külmetushaigus hiilib ligi või kohustused koormavad selgroolülisid, siis on blogi pelgupaik, mis kutsub, kallistab ja sosistab kõrva, et küll kõik saab korda. 

Arvutitega on tavaliselt see häda, et nende taha istuma jäädes liigub aeg linnulennul. Tuled, et korra vaadata eposti, vahetad kiirelt muusikat või kontrollid kella, ning jääd. Hiljem vannud omaette, sest toimetamisi ju teisi pakilisemaid. Aga vot nendel harvadel hetkedel kui selgroog on peaaegu murdumas, tulen ma siia, istun, sean sõnu ritta ning lasen rinnal rahulikult tõusta ja langeda. Tunnen õlgades, kuidas midagi läheb kergemaks ja aeg jääb korraks seisma. Las libiseb, ma saan vähemalt viivu sügavalt hingata. 

Mul juhtus eelmisel nädalal üks väga veider asi. Täpsustan - minuga juhtus, mina ei teinud midagi, saatus puistas selle minu eluteele, millest mul jäi ainult kas üle või peale astuda. 



Nimelt nagu mu lugejad on juba mõistnud, siis ma ei ole Eestis juba pea aasta elanud. Minu ümber on pidevalt uued näod, suhtlen metsikult palju erinevate inimestega. Minu sotsiaalsus ning minu sotsiaalne ring on mitte ainuüksi peapeale pööratud, vaid kistud veel pealekaupa pahupidi, venitatud maakera peale laiali, sikutades selle erinevaid nurki mitme kontinendi vahel. Viimastel nädalatel olen ma aega veetnud ühe uue inimesega. Tutvusime, jäime rääkima ning tegime koos igasuguseid asju. Ta oli tore, huvitav, teistmoodi. Käisime koos väljas söömas, käisime ühistel pidudel, tantsisime, lobisesime, ta tutvus mu sõpradega ja vastupidi. Ta käis mul isegi külas ja kinkis mulle uue potitaime. Nagu ma juba ütlesin, oli ta tore, aga ma ei ütleks, et meie vahel oli mingisugust särapuru, teineteise mõtete lõpetamist vms. Ta oli tore, aga ühel hetkel ma tundsin, et ma hea meelega laseks sel sõprusel minna. Ära libiseda. Muidugi võiksin ma öelda, et mul oli kiire, ning tema jaoks mul oma elus enam ressurssi ei olnud. Ausam oleks aga öelda, et ju siis ei olnud meie sõprus niivõrd meeliülendav, ning ma lasin tal minna. 

Aga! Ma siiski toonitan, et inimeste äraviskamisse ma ei usu ning seda ma ei praktiseeri. Minu poolt on alati kõigile uks poolavatud. Kui keegi, või antud juhul see konkreetne näide, avaldab soovi sellesse suhtesse panustada, siis ma olen igati selle poolt. Minu sõprussuhete teooria kohaselt hea, tugev ja eriline sõprus võimalik iga inimese vahel, puud on vaid tahtest. Aga jätame selle, liigume edasi. 

Tead ju küll kuidas tänapäeval nende "äravajuvate" sõprussuhetega on - suhtlete vähem, väheneb see päev-päevaga kuni jõuab absoluutse passiivsuseni. Enamikel juhtudel jääb see inimene su facebooki sõbralisti, ning sinna see sõprus vaibubki. Tõsi, passiivseks jäänud sõprussuhetes on midagi kohmetut ja ebameeldivat, ent selline hääbuv vaikimissurm on üpriski turvaline ning mugav viis mõlema osapoole jaoks. Eksole? Tõsi, olukorda võiks teisiti lahendada, aga oma nüüdsest kogemusest targemana väidan ma, et minu kirjeldatud viis on kõige "normaalsem" ja viisakam. 

Räägin ma siis sellest, et sain ükspäev facebookis pikemapoolse kirjatüki konkreetselt isikult, kes ütles mulle otse välja, et ta ei taha mu sõber olla ning me ei peaks enam suhtlema. Ta täpsustas, et midagi ei ole mul "viga", lihtsalt meie klapp ei ole tituleeritav sildiga Best Friends Forever. 

Ok. 

Mingis osas ma saan aru tema viisist meie "suhe" ametlikult lõpetada, ent säärane kiri tekitas minus sellises koguses ebameeldivustunnet, et ma ei saanud mitu päeva sellele kogemusele mitte mõelda. Esiteks ma küsin, miks keegi peab vajalikuks sellise asja teemaks toomist, kui on arusaadav, et mõlemapoolne huvi sõpruse hoidmiseks on kadumas? Kirjutamata reegel internetisuhtluses on see, et kui vastaspool su sõnumite vastamisega kas venitab või neile enam üldse ei vasta või ei alusta vestlust ega paku välja ühiseid tegevusi, mida ette võtta, siis hinge võtamata on teada, et sest suhtest ei saa asja. Seda siis kas ajutiselt või pikaajaliselt. Seda muidugi otsustab saatus, aga noaga igasugused sidemed ära lõpetada, isegi, kui otseselt põhjust selleks pole, on tobe. Võid vabalt end 10 aastat hiljem leida olukorras,  kus saatus sulle ninanipsu teeb, ning pead punastades oma sõnad tagasi võtma, vabandama või viisakalt maa alla vajuma.

Toonitan, tegu on SÕPRUSsuhtega. Miks vajab sõprussuhe punktipanekut? Mis ajast sõprust valitakse tindermeetodiga?

Pöörame pildi korra teistpidi. Mõte, kui nüüd kõik me hakkaks "natuke igavatele" ning "mitte meie moodi inimestele" sääraseid lahkumiskirju kirjutama? Ei tea mis kasu sest küll saaks? Mõtteid?

Kommentaarid

  1. Hei!
    Olen su blogi nüüd mõnda aega jälginud, lugenud ja kaasa mõelnud. Siiani vaikselt ja eemalt, kommentaare kirjutamata. Miskipärast praegu on selline tunne, et tahan kaasa rääkida.
    Mul on kogemus, kus suhtlesin ühe inimesega ning ühel päeval, mis oligi üks imelik päev, vahetasime teateid ning tema ütles, et ei tunne, et tahaks minuga suhelda, sest me oleme liiga erinevad. Kuna mul oli keeruline päev selja taga, siis see tegi väga haiget. Ma ei saanud aru, kas ma olen midagi valesti teinud ja mida siis täpselt. Vahel siiani mõtlen, et kus mina tegin vea, sest enda käitumist saan muuta ja oma vigadest õppida.
    Kinkisin emale jõuludeks Polina Tšerkassova muinasjuttude plaadi. Seal oli üks lugu õrnadest mänguasjadest, mis mul Sinu postitusega meelde tuli. Üks vanamees tegi lastele mänguasju, aga need olid väga õrnad ja läksid kergesti katki. Kui vanemad läksid küsima, kas vanamees ei saaks tugevamaid mänguasju teha. Vanamees vastas, et tema mänguasjad õpetavad, kuidas hoida midagi palju õrnemat - armastava inimese südant.

    VastaKustuta
  2. Ilmselt ongi asi selles, et sina otsustasid eemalduda ja tema sai haiget. Ja tema, kui tõrjutu, tahtis seda palli teistpidi pöörata, et mitte sina ei jätnud teda vaid tema jätab sinu. Ka sõprussuhted on Suhted ja inimesed saavad haiget. Ju ta siis sai, ja selliselt käitumine tundus talle hetkel tema jaoks parim :)

    VastaKustuta
  3. Ma olen nõus, et me kunagi ei tea, millal saatus sind uuesti jälle selle ammu unustatud sõbraga kokku viib. Ka mul on just hiljutine kogemus. Arvates, et teine inimene on mu ammu unustanud, võttes hoopis minuga uue ühendust. See on meeldiv, samas tekitab arusaamatust. Miks nüüd? Miks praegu? Ja tegelikult ma usun, et me ajaga muutume. Ma isiklikult olen küll muutunud. Seega me võiksime jätta selle ruumi, et ehk kunagi jälle klapime...

    VastaKustuta
  4. Ma ütleks blogi kustutamise kohta, et see on lugejale hea ja rahulik koht, kus saab lugeda keskkonnasõbralikke mõtteid ja neist inspiratsiooni saada. Või vähemalt olla teadlik. Ma ei taha, et see kuhugi kaoks. :)

    VastaKustuta
  5. Jaa, milline äratundmine. Mul oli üks sõber, kellega hakkasin suhtlema sõprade kaudu, st ta polnud mu nn esimese ringi sõber. Kui see üldse tähtsust omab. Esialgu me suhtlesimegi vaid seltskonnad, st üks ühine punt, saime kokku, oli tore. Siis hakkas ta aga külla tükkima, koos perega. Ja vot siis mul hakkaski väga imelik, sest siis ma nägin tema tõelist palet, kui nii võib öelda. No ei olnud sellist mõnusat sõbra tunnet, polnud ju tegelikult kunagi minul olnud. Pigem olin lihtsalt viisakas ja kuulasin ta alati ära...? MA ei teadnud, et ta mind nö nii südamesse võtab. Mida aeg edasi, seda ebameeldivamaks ta mu jaoks muutus, tema põhimõtted ja tõekspidamised olid minu omadest liialt erinevad ja ma ei suutnud enam ta lähedal olla. Sellest aga tekkis lõpuks selline seis, et ma sain väga pika ja manitseva kirga facebookis, mispeale ma tegini siis nö noaga lõikamise, ehk lõpu ja ütlesin, mis ma meie "suhtest" arvan. Minu meelest me olime erinevad, tema jällegi nii ei arvanud. Aga mul jällegi oli kokkuvõttes ikkagi hea meel, et see lahenes, et ma pole enam talle midagi "võlgu" sest ma pole mitu nädalat ühendust võtnud jne. Varem mulle endale ka väga ei meeldinud sellised "parimad" sõbrad, kes kokkuvõttes sind vaid kord aastas näha tahavad, tema sünnipäeval. Muul ajal tundub elu olevat nii kiire, et tagasigi pole aega helistada, rääkimata ise ühendust võtmast. Seda kummalisemana tunduvad sellised sünnipäevakutsed. Ja siis sinna juurde käivad laused, oiiiii kui kahju, et sa ei saa tulla, niiiiii väga tahaks sind näha, niiiii ammu pole näinud. Eemm..seda et...ma olen ju koguaeg olemas olnud?? Aga nüüd on nahk vist nii paks, et see möödub minust, kui kerge tuuleiil, ma ei tee sellest numbrit ja pühendun oma kahele kõige paremale sõbrale. Ja veel enam - mulle tundub, et mu mees on see kõige-kõigem , kellega ma saangi kõigest rääkida, kellega me lõpetame üksteise lauseid, milleks siis see small-talk kuskil kohvikus kord aastas? :) Minu mõtted :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sellised suhted - kord aastas kohvikus catching up - on huvitav fenomen. Need on kui tagavarasuhted vms? Kujuta ette suurt sahtlitega kappi. Igas sahtlis istub keegi. Käid neid sahtleid aga läbi: võtad välja, lood kontakti ning paned tagasi. Järgmine kontakt toimub siis, kui kõik ülejäänud sahtlid on läbi käidud. Ja nõnda need suhted on - igaüks oma kastis. Nende kuju ei muutu kunagi, kõik jääb samaks.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused