NÄHTAMATUD KIVID



Nii hea on elada kohas, kus keegi ei tunne sind. Eriti ei kipu tekkima seda olukorda, mil räägid kellegagi kaks sõna juttu ning peatselt selgub, et teil on mõni ühine sõber või kunagi lapsena mängisite samas hoovis. Eestlastega on see kohutav häda, et ükskõik kus sa neid ka ei kohtaks, kokku põrkaks, silmanurkamisi näeks, garanteeritud on see, et teil on ühiseid tuttavaid. Lisaks sellele on Eestikene armas lihtsalt nii väike, et kui ma kedagi siin blogis ka vihjamisi mainin, ei ole raske üks pluss üks kokku panna. Sellest tulenevalt ma kahjuks ei saa oma mõtete organiseerimise pelgupaigas kõigest - ka vihajmisi - lobiseda.

Neid kordi on olnud niiiiiiiii palju, mil ma ei ole saanud ausalt ja vabalt rääkida sellest, mis minu igapäevaelus toimub, millistesse vestlustesse mind kaasatakse, kuidas mõtlevad mu sõbrad või naabrinaine. Nii on tegelikult enamikes blogides, pole siis imestada siin midagi, kui blogidest reklaamlehed saavad - päris asjadest ei saa lihtsalt kirjutada. Kellelgi ei ole seda luksust, mitte kellelgi, et sedasorti ausust ning info kergekäelist andmist lubada.

Täna aga peale Eestist aastast eemalolekut hiljem näen ma millest ma blogijana seni ilma olen jäänud, milline on olnud see nähtamatu kivi, millest on olnud raske üle astuda. Tihti pean endalt küsima, millest blogida võiks ning koheselt on vastus vaid ei-ne ritsikakohin. Niivõrd paljudest asjadest ma ei saa kirjutada, ma ei tohi kirjutada, ei ole ilus kirjutada jne. Need "asjad" ei ole aga muud kui inimsuhted - ühiskonna vundament. Nii, aga kui ma ei saa 90% ulatuses rääkida sest, mis inimeste jaoks kõige olulisem on, siis millest mul üldse on rääkida? Ja neist millest saab rääkida või kirjutada, mida inimesed tahavad ka kuulata või lugeda?

Kui ma olen enda blogi enese jaoks pidanud määratlema, siis olen kasutanud mõtteid nagu näiteks "aeglane elu", "mittetooted", "kogemused", "kasvamine inimesena", "minimalism" jne.  Mis neid kõiki ühendab, on inimkontakt. Minu blogi eesmärk on tõsta oma silmad asjadekõrguselt kaasinimeste silmadeni. Seni aga olen seda kombanud vaid vaevu. Varem ei ole ka ma muidugi sest aru saanud. Kivi on olnud nähtamatu, nüüd aga saan selle kätte võtta ning sellega midagi tarka teha. Teetäiteks visata? Auk läbi puurida ning kaela riputada?

Kõige praktilisem on vast otsus jääda kirjutama edasi, aga seda nii, et jäädes Eestist eemale. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused