MAAILM TÖÖTAB VIST NII, ET KÜSI JA SA SAAD

Mul oli kas eile või üleeile (mul on oma suurest puhkamisest pea kõik sassis) sihuke nutune tuju. Eks palju oli kuhjunud vaikselt minu südamesse ja siis too üritas ikka end iga võimaliku härda momendi juures välja pigistada. Ma ei saanud näiteks bussipileteid oma ID-kaardi lugeja rikke pärast osta ja paar minutit hiljem oli sest igapäevasest väikesest takistusest saanud emotsioonide virr-varr, et väike nutt läks lahti. Kui keegi oleks mu käest pärast küsinud, et kes nuttis, siis ma oleks vaid õlgu kehitanud. 

Peamine asi, mille peale ma aina enam ja enam mõtlen on see, et kätte on jõudnud suvi ja ma pean omale töö leidma. Kust ma selle aga saan? Kus ma elama hakkan - kas Riias, Tallinnas, Tartus või hoopiski oma vanematekodus? Ja kas see, mida ma tegema hakkan, aitab kuidagi maailma ka parandada?

Enam ei ole see mure väike abstraktne mõttemull mu peas, vaid reaalne vajadus, mis rahakotisuud kinni pigistab. Tegutseda on tarvis. Pidada plaani. Üks väga korralik kava tuleb paika panna (issand, kui oma ema moodi ma praegu kõlan).

Mul on rumal komme muretseda end lõhki. Näen seda selliselt, et mu keha täitub murega. Poeb mu naha alla ja veresoonte vahele. Ainus viis sest kõigest on anda kellelegi kirves ja see mulle rindkeresse lüüa. Tunnen end just nii, nagu üks puutüvi end tunda võib, kui keegi talle kirverondiga koor praksudes sisse lööb.

Kirves tuleb anda justnimelt kellelegi teisele, sest mina ju oma südamevaevlemist ratsionaliseerida ei oska enne kui liiga hilja. Mure tuleb minust lahti raiuda. 

Nii. Ja nõnda ma olen siis viimasel ajal oma tuleviku pärast muretsenud, vaikselt mingisugustes pseudoluuludes elama hakanud ning seeläbi on pessimism ja madal enesehinnang selja taha hiilinud. Seda kõike siis muidugi lihtsalt seetõttu, et ma olen kõiki neid asju ainult MÕELNUD mitte tegutsenud. 

Üks mu hirme on "ei". Ma küsin, ja ma ei saa. Ma tahan, ja ma ei saa. Ma unistan, ja ma ei saa. 

Ma ei tea miks, aga minu vajadus leida tööd kasvas paari päevaga kinnisideeks, mille kohaselt ma olin veendunud, et ma a) ei saa tööd, b) ei saa mitte kunagi sellist tööd. mida mul on uhke teha ja c) nüüd ma suren kohe ära, sest "ei"sid on liiga palju. Suure osa elust võin ma käituda moto järgi "Ei vihma, ei lilli" ning kilgata seda kerge südamega pea igas halvas olukorras, ent kui me räägime täie tõsidusega sellest, kuidas ma pikajalises plaanis saan kõhu täis, katuse, seinad ja turvatunde, siis ma hoian oma instagramitsitaadid vaka all.

Mulle on mitmeid kordi öeldud, et kui ma ühel päeval täiskasvanuks saan, siis pean oma maailmavaadetest lahti laskma. Sest et pere tuleb toita (ökotoit ju nii kallis), majalaenu tarvis maksta, auto osta, suvila, soojamaareisid lubada ning ega neid asju ei saa ju lillelapsed. Nii kibevalus kui see ka poleks, siis ma tean seda. Tundub, et see jääb inimestele mõistmatuks, et just minu maailmavaade teeb minust ühe tõsine jalad-maas ratsionalisti. Aprillis ilmus Eurobaromeetri uuring, mis tõi muuseas välja teemad, mis on Eesti inimese jaoks olulised. Ega midagi uut ei ole, peamised murekohad on majanduskasv ja immigratsioonipoliitika. Kliimamuutus ja keskkonnakaitse ei ole põhjused, mille pärast valimistel hääletada. Kõrvalpõikena öeldes näib mulle, et tegu on järjekordse probleemiga mis Eestlaste jaoks kaugeks jääb, nagu seda on jäänud varasemalt terrorism. Me ei näe seda probleemi ja kui me seda ei näe, siis seda ei ole olemas. Mina aga ei ole see keskpärane eestlane, teada tuntud kui ka naiivne lillelaps, kes ei mõista, et majanduskasv ja keskkonnaprobleemid käivad käsikäes. Üks talutab teist ja on teisest tugevalt sõltuvuses, mis sest, et see suhe jääb meie jaoks nähtamatuks. 

Ja mis muud mul üle jääb kui mõelda, päriselt mõelda, millist tööd ma teha võiksin? Milline töö on see, kuhu end panustada? Milline töö panustab maailma, selle asemel et seda kahjustada? Milline töö on tänasetes oludes jätkusuutlik? Milline ettevõte ei lähe kümne aasta pärast pankrotti, sest näiteks peamine materjal, millega nad töötavad saab lihtsalt otsa?

Milline töö laseb mul puhta südametunnistusega õhtul magama jääda?

Üks asi on see, et mida me igapäevaselt tarbime, kuidas me oma vaba aega veedame, kui palju soojamaareise teeme, palju me peresse lapsi planeerime jne, aga ka see on ääretult oluline millist tööd me valime teha. Iga töö on valik. Ka töötajana toetad sa oma ettevõtet kus töötad. Sa teed seda isegi enam kui selle ettevõtte toodete või teenuste tarbijana.



Eelmise aasta lõpus seisin ma sarnases positsioonis nagu täna. Otsisin omale tööd. Kuna Riias on mul üpriski limiteeritud võimalused töötamiseks (peamiselt see, et ma ei oska läti keelt ja siin ei saa ilma selleta töötada), siis ega palju mul mõelda ei olnud. Teadsin väga hästi millise ettevõtte poole pöörduda kes saaks mind aidata. Küsisin. Sain. Ja ausalt öeldes, sain väga hea pakkumise. Aga selle ettevõttega oli see lugu, et tema äristrateegia ja eetika ei ole see, mida mina toetan. Ma tahtsin seal töötada, sest mul oli tarvis tööd, mitte seetõttu, et ma oleksin saanud maailma parandamisse panustada. Vaagisin pikalt, arutlesin oma mõtteid perega ja otsustasin, et ma ikkagist ei võta tööpakkumist vastu, mis sest et mina ju küsisin ja et mul seda väga vaja. Tegin raske südamega otsuse ja saatus mängis koheselt mulle vingerpussi. Huvitaval kombel paar päeva pärast "ei" ütlemist sain ma pakkumise ühelt teiselt ettevõttelt. Uus pakkumine oma ootamatuses lihtsalt ilmus ei kusagilt. Sain omale töö, mis oli mõeldud täpselt minule. Ma nautisin oma tööd. Tegin seda nina püsti uhkusega. Parandasin maailma.

Ausõna, kui see minuga juhtus, sain ma kinnitust, et ma pean tegema oma elus seda, mis tundub õige.

Kahjuks oli see töö, mis ma sain, nagu minu erialale omane, projektipõhine ning ühel päeval pidi see otsa saama. Saigi, mistõttu täna olen ma tagasi punktis 0. Aga mis siis! Ütle oma soov maailmale ja sa saad selle. Senikaua kuni su soov jääb sulle põe, ei juhtu sellega midagi muud, kui see jääbki vaid sinna.

Näib, et sarnane käekäik on toimumas ka nüüd. Otsustasin oma peas kükitava mõtlemise asemel tegutsema hakata ning juba sain oma esimesed "jah" sõnad. Maailm töötab vist nii, et küsi ja sa saad. 

Kommentaarid

  1. See on nii armas, kui täiskasvanud inimene avastab järsku ameerika, et üldjuhul on elamiseks raha vaja ja üldjuhul saab raha töö tegemise eest. Nunnu.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja see on nii armas, et inimene kirjutab anonüümseid kommentaare tehes üldistusi ühe postituse põhjal!

      Kustuta
    2. Minu ja Aliase seostamise kodanikunime, telefoninumbri ja isegi aadressiga vahel on üksainus google päring :)

      Kustuta
    3. Olgu. Aga ma ei mõista, miks Sa pead siin käima "ära panemas". Mis see sulle annab? Ja pealegi, kas sa selle peale pole mõelnud, et kas tasub ikka siin kõike tõepähe võtta?

      Kustuta
  2. Midagi selles kirjuses tegi millegipärast kuidagi haiget.
    Ja see "midagi" on see ridade vahele peidetud või lausa otse öeldud unistustest loobumise kahtlus.
    Olgu ökotoidu hindadega, kuidas tahes, aga paljude asjadega on nii, et nii nagu teha, nii on.
    Jah, ühiskonnas on mingid välja kujunenud tavad ja traditsioonid - kui on pere, siis käiakse autoga lapsega arsti juures või viiakse lasteaeda või kooli. Ostetakse maja või korter ja makstakse laenu aastakümneid.
    Tean, et ei mina ega keegi saa öelda, mis või kui palju sellest on õige. Aga seda saaab öelda vaid südametunnistus, sest elada ise-endale valetades, enda jaoks loomulike protsesside vastu - selline elustiil võib pikemas perspektiivis süüa hinge seest.
    Aga alternatiiv oleks maamajake - selline, kus häda pärast juba elada saab ja siis enda ümber luua ja kujundada ja panna sinna sisse oma hing.
    Sel juhul saab üht-teist ise kasvatada - seega öko ja mahe kasvõi osaliselt on võtta.
    Liikuda saab jalgratta või ka tõuksiga, nende ja kõikvõimalike muude elektrilised alternatiivid lisaks, kuigi teinekord on need viimased pigem mõne teise maa keskkonnareostusel liugu lasmine või rohepesu. Ja kui peaks juhtuma, et armastus Eesti looduse vastu võimust võtab, siis avastamist ja rahu leiab siingi sedavõrd, et mõnes lammikpaigas saab soojamaa reisi raha eest käia lausa mitmeid kordi. Sarnast elustiili viljelevat seltskonda võib kohata ka linnades teatud piirkondades.
    Aga nagu mõeldud, see kõik võib pakkuda hingerahu vaid läbi igaühe enda tunnetuse, et kust alates jooksevad need punased jooned, kui elu tundub liialt lühike, et maksta kaua laenu või avastada maailma. See on väga individuaalne.
    Igatahes miski minus ütleb, et see elustiil, mille oled enda kanda, vajaks hoidmist ja kaitsmist, sest hoidmist vajavad ka need, kes ise hoiavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma väljendasin end halvasti. Mõtlesin unistustest loobumise kohta seda, et teised inimesed ütlevad mulle, et ma pean neist loobuma aga mina tean, et ma ei pea ja ma seda ka ei tee. See "ökotoit ju nii kallis " lause oli irooniaga öeldud.

      Kustuta
    2. Kui me räägime kartul-porgand-õun öko toidust, siis see ei ole kallis. Kui räägime pähklid-troopilised puuviljad öko toidust, siis see on kallis. Biomarket versus maxima, hinnavahe on väga tuntav. Taimsed piimad umbes 2,50 €/L versus lehmapiim 0,89 €/L. Mahe muna 3,90€ karp versus 0.90 puurikana de munad.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused