NALJAD MINU KULUL.



Mul on üks sõber, kes on võtnud oma tögamise sihtmärgiks minu nullkululisuse ja veganluse. Ehket ta proovib mulle aegajalt tõestada, et minu pingutused pole siiski piisavalt suured, et ma võiksin oma kohta öelda, et ma olen zero waster ja vegan. Noh, ega ta ausaltöeldes mind nii hästi ka ei tunne, et mingisuguseid ülevaatlikke objektiivseid kokkuvõtteid teha. Ta ei tea midagi ka minu blogist, sest eesti keelt ta ei kõnele, workshoppidel ei osale, "Jäätmeteta elu" raamatupoest koju ei too. Igapäevases elus ma ei käi ka ringi kõigile edvistades kui lahe pilliroost kõrs mul on ja mida ma eile prügisukeldudes leidsin või millega ma oma hambaid pesen. Tule mulle külla, räägime paar sõna juttu ja ma ei usu, et võõras inimene minu puhul midagi eriskummalist märkaks. Tavaline inimene, üks massist. 

Ta on mulle erinevaid kommentaare loopinud siia-sinna. Vahel imestab millist nõudepesuvahendit ma kasutan või hoiab peast kinni kui mu käekotis plastvarrega hambaharja näeb. Eile ütles ta mulle ka midagi etteheitvat. Ma ei vastanud talle midagi. Naeratasin. Ootasin, kuhu ta oma jutuga triivib. 

Ma tean, et ta teeb nalja, see on sõbralik tögamine. Aga igas naljas on ju 50% tõde. 

Ma olen täiesti veendunud, et ta arvab, et ma olen petis. Suurte sõnadega poosetaja. 

Meie sõprussuhte alguses ma muidugi astusin kaitsepositsioonile ning üritasin seletada, miks nii või miks naa, aga mingi hetk sain ma aru, et ma ei pea mitte kellelegi aru andma. Muidugi tahan ma talle anda võimalikult ausat pilti sellest, mis nullkulu minu jaoks on ja mis ta olema peaks, et ka tema saaks sest kasu. Eile kui ta siis oma väikese epistliga pihta hakkas tundsin kuidas üle terve keha valgus rahulik ükskõiksus. Arvaku, mida tahab. Ma ei pea talle end tõestama. 

Sisimas, ükskõikse naeratuse taga, pean siiski enesele tõdema, et need naljad teevad haiget. Mitte, et keegi mu "tõelist palet näeb", vaid seetõttu, et ma ei ole täiuslik. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused