EESTLASED KÜKITAVAD NURGATAGUSE KIVI PEAL



Kolisin siis veidikeseks ajaks ei kuhugi mujale kui Castelo de Videsse, mis on väike, ligemale kolmetuhande elanikuga küla Portugalis. Oleme siin olnud nii kaua, et igavus on kontide vahele luuskima läinud. Mina vajan ikka oma ümber keeristormina pöörlevat elu - tahan rahvamasse, sireenide huilgamist, pidevat liikumist ja hingamist. Aga noh, seda ei tule, sest ma elan nüüd natuke aega siin. Tuleb leppida. Tuleb kohaneda. Tuleb panna end proovile astudes mugavustsoonist välja. 

Üleeile jõudis kätte see punkt, kus kõik uus ja huvitav oli otsa saanud. Väsisin ära. Kõigest ja kõigist. Tundsin, et vajan mingisugust leevendust, sest veganeluke veereb siin vaevaliselt, koduigatsus on endast aeg-ajalt märku andmas ning ma ei olnud saanud kõik need päevad Minu aega, aega iseendale. 

Terve Portugalis oldud aeg olen tundnud, kuidas ma kulgen jõudeaja ajatsoonis. Lootsin, et Portugal toob inspiratsiooni ja värskeid mõtteid, ent tegelikkuses püsin ma paigal. Jah, pidevalt midagi toimub ja siin on imetore (no vaata kui ilusas kohas ma elan!), ent mina tahaksin korraks pidurid peale panna ja puhata. Ei teagi millest ma seda aeglasemalt hingamist vajan. 

Noh, igatahes. Võtsin siis ette ja läksin maalima. Pakkisin oma kotti akvarellid ja õlivärvid, kaasa paar lõuendit ning proovisin leida endale kohta. Jalutasin mööda linna. Jalutasin linnast välja. Leidsin mandlipuu, paitasin tänavakasse, silmitsesin pikalt üht prügikasti kõrvale tõstetud kassaaparaati, kosutasin oma kurku purskkaevus, kõndisin mööda tänavaid, mis viisid mäest üles ja siis jälle alla. Otsisin kaua endale just sellist kohta, mis võiks olla korraks minu. 

Ühel hetkel ma selle ka leidsin. See oli kivine pind, ühe kortermaja kõrval. Väike salajane ilus koht, vaatega sadade kilomeetrite kaugusele. Võtsin istet, koukisin kotist oma hariliku ja märkmiku välja ning asusin kritseldama. 

Olin vaevalt viis minutit seal toimetanud, kui ühel hetkel kuulen nurga tagant tuttavaid häälikuid. Välismaal elamise võlu seisneb selles, et kõrvad muutuvad eestikeelsete silpide suhtes ülitundlikuks. Sa ei pea kuulma üht sõna ega ammu mitte lauset, et saada aru, et kusagil räägitakse eesti keelt, vaid piisab vaid mõnest tähekombinatsioonist ja juba käib kõhust jõnks läbi. Seisatad. Kuulatad ja otsid kinnitust. 

Minust kõndisid mööda mehed, võõrad ja tundmatud, aga sellegi poolest oli meil midagi sarnast - meil on ühine keel. Hõikasin neile ja ei läinud kaua aega, kui me seal samas kivi peal koos veini jõime. 

Kummaliselt väike maailm see, ma ütlen sulle, sest Castelo de Vide on suvaline Portugali küla suhteliselt ei kusagil. Naljalt siia ei satu, ja naljalt ei vali ka joonistamiseks kohta just teiste eestlaste airbnb korteri kõrvale. Mulle endale meeldis see kohtumine seetõttu, et ma olin enesega just jõudnud sellesse punkti, kus mul oli vaja midagi uut. Maailm tõesti töötab vist nii, et küsi ja sa saad. 

Kommentaarid

  1. Need olid kindlasti Inno ja Irja :) Nad ju luusivad praegu kuskil sealkandis ringi :)

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused