IMELINE MATKA ALGUS



Ma olen siin viimasel ajal palju naljadest kirjutanud. Täna tulen jälle siia ekraani taha üht naljakat juhtumit jagama. Või on see pigem kentsakas? Noh, eks tee ise omad järeldused.

Käisin siis ükspäev sõbraga matkal. Tegelikult lugu algab juba varem, kui matkarajale jõudmine. Loo algus ja kulminatsioon toimub juba bussis. Igatahes, oli siis meil sõbraga plaan minna matkale. Pidime minema Riia külje alla Kemeru rahvusparki. Asjad pakitud, ilm ilus, nägu naerul istusime bussi. Ajasime rõõmsalt juttu kuni buss rahvaga täitus. 

Kõige olulisem ja dramaatilisem osa selles loos - et mul natukene mugavam oleks, panin oma jaki eesoleva istme seljatoele. Ei istunud seal sel hetkel ka kedagi.

Ju meil oli sõbraga siis muud tegemist, aga ma ei pannud tähele, et üks mees just täpselt minu ette istus. Sellele toolile, mille leenil mu jakk rippus. Proovisin seda natuke sikutades ära võtta, aga kuna see ei tulnud nii hõlpsalt ära- ilma et ta märkaks -, siis ma lasin sel olla. Mis seal siis ikka? Ega see ei häiri ju teda. Mind samamoodi. Vahet ei ole ju, kas see jakk on mul süles või seal toolileenil. Pealegi, kui teda see häiriks võiks ta ju märku anda või näiteks kuhugi mujale istuda, sest bussis ruumi küll. Ah, ega ma sellele kaua ei mõelnud. Pigem oli see mingitlaadi silmanurgavestlus iseendaga. 

Meie aga sõbraga lobisesime muudest asjadest ning elu läks edasi nii, nagu ta seda ka ennist teinud oli. Mingil hetkel, ma pakun, 10 minutit hiljem, nägin, kuidas mees hakkas rääkima oma eesituva tuttavaga ja end natuke ettepoole kallutas. Kasutasin juhust ning tõmbasin jaki kiirelt seljatoelt maha. 

Nii. Ei ole ses loos midagi nii eriskummalist, eksole? Ooh, ei. Jätkasime sõbraga oma vestlust. Ei mäletagi millest me jahvatasime, küllap uurimisime kaarte, panime paika matkaplaani, vaatasime veel enne viimset tsivilisatsiooni bussiaegu tagasi. 

Ühel hetkel aga fikseerib mu aju mingisuguse eriskummalisuse. Midagi on valesti. Ma tunnen mingisugust sensatsiooni, mida ma tunda ei tohiks. Peatun korraks. Istun paigal ja seisatan oma mõtetes. Mis on viga? 

Saan aru, et minu jope, mida ma käes hoian, on täiesti märg. Uurin seda hoolikalt ja näen, et tõepoolest on selle hõlmad märjad, nagu oleks see just paduvihma kätte jäänud. Segaduses nagu ma olen, lasen peast kiiruga läbi võimalused kuidas mu jakk sai märjaks minna - hommikul ei sadanud ju vihma, mul ei ole veepudelit, et see oleks kusagil kotis lahti saanud minna jne. Täiesti reflektoorselt võtan ma jaki omale nina alla ning nuusutan. 

Oi kui suur viga see oli. Sest et mida muud ma ometi endale sisse hingata saan kui ühe võõra mehe vastikut higi. Ma ei suutnud end tagasi hoidmast ja kõva häälega "väkk" ütlemast. Grimass mu näol, segu arusaamatusest, vastikusest ja vihast. 

Mu jope haiseb. Mu jope haiseb hommikul vara, enne matka algust, kus mul seda vaja kanda on. Mu jope haiseb nagu ma oleks metsikult higistanud, aga ma ei ole seda. Pealegi, mu higi ei lõhna nii. Mitte kunagi ei lõhnaks minu higi sellise vastiku vängusega, nagu mu jope seda on. 

Milline imeline matka algus. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused