LINNAKORILUS NÕMMEL

Mind on eluke aina rohkem ja rohkem Nõmmele toonud. Isegi niipalju, et on aega sättida samme enda ette männisalude vahel, jälgida, kuidas meie oma džunglivihm lehti murrab, laduda puid, jalutada oma kassiga või lihtsalt passida teetass kõrval aknast välja. Nii roheline on Nõmme, nii rahulik nagu aeg ise hulguks siin sihitult puude vahel. Kuna linnaloodus pakub siin keskmiselt enamat, siis olen leidnud end ka linnakorilusretkedelt. 

Mida Nõmmelt leida võib? Mina ise olen osanud märgata ning korjata neid, mis allolevat nimekirja täidab. Eks kindlasti võiks see olla ka pikem. Kevadel on hõlpsam jälle märgata ühtesid taimi, suve hakul teisi, nüüd sügise sisseelamise perioodil jälle kolmandasuguseid. Eks need radadki kipuvad mul olema ühes kandis. Nõmme ju suur ja lai.

Koriluse eesmärk on mul rikastada oma toidulauda ning kasutada rohkem kohalikku toitu. Teine asi, millega ma tegelen, on taimede korjamine toa suitsutamiseks. Aga sellest pikemalt mõnes teises postituses. 





Haraline ploomipuu. Minu kõige esimene tõuge Nõmmel linnakorilust proovida saigi just sellest, kui oma kassi jalutades nägin võsa sisse lämbuvat kollast alõtša puud. Puu ning puu alune ju küpseid vilju täis, ei saa toidul niimodi lasta riknema minna. Haralise ploomipuu viljad on hea vahepala. Endale tegin neist vinegretti (asendades selle retsepti peategelase, arooniad, alõtšadega), mida on hea salatiga või ahjujuurikatega süüa. Peale selle passivad nad hästi ka kookidesse, smuutidesse, magusateks kastmeteks. 

Maamõõl. Maamõõla noored lehed sobivad salatitesse, ent sügisel on mõistlikum korjata hoopiski selle risoomi. Tegu on ääretult huvitava taimega, sest risoom lõhnab natukene nelgiselt. Risoomi passib hästi kasutada õlle või marinaadide maitsestamisel. 

Saarepuu. Üllatus, üllatus, aga saarepuu noori tiibvilju saab marineerida!

Sahhalini kirburohi. Vot seda taime naljalt metsas ei leia, küll aga jäätmaal või vanade (nõukaaegsete) hoonte läheduses. Kirburohtu saab kasutada mitmeti. Näiteks saab tolle tühjade südamikega vartest teha korduvalt kasutatavaid joogikõrsi. Vartest saab põimida matte. Mis aga puutub selle söögikõlbulikkusesse, siis toiduks passivad ainult noored võrsed. Internetiavarustes olen näinud, kuidas neid praetakse õlis, küpsetatakse ahjus või fritüüritakse taignas. Lisaks kasutatakse kirburohtu džinnide maitsestamisel. 

Ebaküdoonia viljad. Huvitaval kombel nägin esimest korda elus, kuidas ebaküdoonia on leidnud omale tee männimetsa ei kuhugile. Taim ise küll alles väike-pisi, ent kaks ebaküdooniat seal mind või kellegi teise tähelepanelikku silma ning kätt ootavad. Ebaküdooniaid minu pereaias ei kasva, mistõttu elevus on suur, kui need ühel päeval minu koju peaksid jõudma. Kuna neid on ainult kaks, siis ma viilutaksin need, kuivataksin ning kasutaksin tee valmistamiseks. Kunagi ammu sai Sille Poolaga koos ebaküdooniatest päikeseteed tehtud, ning sellest on mul meeles vaid üks - hea oli!

Metsvaarikas. Vaarikas kindlasti tutvustamist ei vaja. Palju teda Nõmmel ei kohta, peale paari peotäie põsetäiteks, aga vaarikavarre tee jaoks saab oma varud ära kogutud.



Hiirekõrv. Hiirekõrva tunneb küll igaüks ära. Ta on sitke neiu, keda võib kohata pea igal pool - aiamaal, niidul, kaks nädalat niitmata murul. Tal on ilusad õrnad valged õied, nõtke vars, pisikesed südamekujulised lehed. Eksole ju kenadus, vaata ise ülalt fotolt. Hiirekõrva noored lehed ja varred sobivad küll salatitesse ja hautistesse või suppidesse, ent taime puhul on hoopiski kõige huvitavam tema seemned. Viljad on kergelt sinepimaitselised, millega saab maitsetada salateid ja kastmeid. 

Põdrakanep. Põdrakanep on minumeelest üks väga asjalik ja tore taim. Piret, Eesti ilusaimate toidufotodega toidublogija nimetab põdrakanepi võrsed vaese mehe spargliks. Tal on ka blogis huvitav retsept sellest kommentaarist inspireeritult. Ma ise tarvitan põdrakanepit sarnaselt - keedan, hautan, grillin. 

Jõhvikas. Leesikas. Jõhvikat ja leesikat leiab Nõmmel päris palju. 

Jänesekapsas. Passib salatisse, smuutidesse, toormahladesse ja eriti soovitan sellega teha pestot!

Toomingamarjad. Juba lapsest saadik on toomingapuu marjad mind huvitanud, nende kummaline mekk paneb neid ikka ja alati igal varasügisel uuesti suhu pistma. Toomingamarjadel on just kätte jõudnud paras aeg, sest nad on küpsed ning igati ootevalmis, et keegi nad ometi koju kaasa võtaks. Muidugimõista tasub olla ettevaatlik, et toomingamarja niimoodi kasutada, et seemneid ei söödaks ning et need ka marjade seemnetest eemaldamisel katki ei läheks, sest need on mürgised. Toomingamarjadest saab teha teed, vinegrette, mahlasegusid, kastmeid jms. Ma ei ole selleni veel ise jõudnud, aga mind huvitaks eksperimendi esmärgil teha toomingamarja maitseainet. 

Mädarõigas. Vaevalt, et ka mädarõigas pikemat tutvustust vajab. Küll aga võib kogenud linnakorilane väita, et mädarõigast leidub pea igas linnas siin või seal - ainult aga võta. 

Hanijalg. Juured sobivad praadimiseks. 

Mustikad. Kuigi mustikasaak sel aastal on päris kobe, siis Nõmmel ma olen kahjuks ainult paari marja näinud. Küllap tühjaks korjatud juba ammu-ammu. Küll aga ei tohiks see linnakorilast heidudada, sest mustikavartest saab päris asjalikku teekraami. 

Kibuvits. Muide, kas sa teadsid, et kibuvitsa õitest saab moosi keeta? Võtkem sest taimest maksimumi, sest tõrsikud pole põõsa ainus uhkus.




Kellele aga siine nimekiri väheseks jääb ja tuhin linnakorilus ette võtta peale tuli, siis Eestis on tegelikult niiiiii palju taimi või nende osi, mis kõlbavad toiduks. Näiteks toidu maitsestamisest koduste vahenditega olen ma kirjutanud Bioneeris (link). Ole lihtsalt ettevaatlik kust ja kuidas sa taimi korjad. Jälgi, et õhusaaste ei oleks korjatavas piirkonnas suur. Pane tähele kas lemmikloomaomanikud käivad oma väikeseid sõpru sinu planeeritavas korjekohas jalutamas ning pissitamas. Ning mis peamine, korja, aga nii, et jääks ka midagi teistele korjata!

Kommentaarid

Populaarsed postitused