PÄEV ELUS. PÄEV UPPUDES?

Viimane kord kui ma tegin postitustesarja kirjutamaks oma päevatoimetustest, oli see kindlasti rohkem kui poolteist aastat tagasi. Päris pikalt tegin "Tartu nädal [siia mingi number]" postitusi, kui ma alles Tartu kolisin ning sealse eluga kohanesin. Tollal oli mul seda tarvis. Kirjutamisest sai mingitsorti lohutus, teraapia. Kummaline muidugi nüüd tagasi vaadata oma uudsuse hirmule. Nüüd ei kergita mu kulmu küll tundmatusse linna, riiki või lausa uuele kontinendile kolimine. 

Mu sõbranna on muide praegu teisel pool maakera, Angolas. Unistame, kuidas me võtame ette mitmekuulise laevasõidu. Vanaviisi. Seljas valged kandadeni varrukatega kleidid, juuksed pikad pehmete lokkidega ja peas suures kübarad. Ühe sulega. Käes, kinnastatud käes, vana kohver täis pakitud raamatuid, neid kollatunud lehtedega ja lehkavaid. Teravaks lõigatud harilik pliiats. Komplektina peegel ja metallist juustehari. Meretuul ning nõnda me seilame ja sihtpunkti jõudes me sinna ka jääme. Näiteks eriskummalisi taimi üles joonistama, novelle kirjutama.

Aga, astudes sammu nüüd sellelt fantaasialaevalt maha, siia ekraani taha, kus ma praegu kirjutan, Rääbu paremat kätt nohisemas, siis igapäevaelu on hoopis teise maiguga. Arvan, et enamuse ajast elangi ma mingisuguses vahepealsuses - reaalsuse ja mittereaalsuse vahel. Ühe jalaga olen oma korteris blogipostitust kirjutamas ja teisega kummalises ühismeediamaailmas. Peaksin omale peegli siia arvutiekraani kõrvale tooma, mis tasakaalustaks seda teist kõverpeeglit, mida ma silmagi pilgutamata vahtima kipun. Või sellesse upun?

Help!

Stevie Smithi luuletust "Not Waving but Drowning" tead? Ma arvan, et ma olen just sellises positsioonis siin teisel pool ekraani. Või äkki sina ka, naeratusega lehvitamise asemel hoopiski upud? 

Nüüd ma istun siin üks käsi lõua all, ohkan, nii et Rääbu ärkab ja mind etteheitvalt vaatab. Mõtlen kui silmakirjalik seda postitust jätkata on, rääkimata avaldamisest. Iga mu sõna ja lausejupp on piisk sellest meres, milles me mõlemad valusa naeratusega upume. Kallaks ämbriga aina veel ja veel! 


Muide, sellel pühapäeval toimub üks huvitav kirjutamise töötuba. Saame tunniks ajaks kokku ja kirjutame. Ükskõik millest, ükskõik mida. Ürituse info: https://www.facebook.com/events/354096588862146/ 

Kommentaarid

  1. Kirjuta rohkem. Oled Eestis väheseid blogijaid keda jälgin. Sul sulg jookseb ja mõte on värske.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused