UNISTUSED JA KUULAMINE

Kui imelik tunne see on. Istuda oma toas põrandal, rüperaal süles, tühi leht ees ootamas sõnu, lauseid, ehk ka viisijuppe. Ma ei ole juba väga kaua aega seda meeleseisundit, mis selle momendiga kaasas käib, tundnud. Esiteks seetõttu, et mul pole olnud oma arvutit vähemalt pool aastat (mulle pakub kohutavat rõõmu see arvuti ostu igapäevane edasilükkamine) ja minu eelmine kodu Portugalis ja enne seda Riias näivad olevat nii kauges minevikus, et ma ei mäletagi milline ma siis olin. Ma ei mäleta seda viimast aega, mil ma istusin niimoodi iseendaga. 

Ega ma nagu ei oskagi midagi öelda enam. Tahan rohkem suud kinni hoida, vaadelda, kuulata, kaasa mõelda. Näiteks käisin ma ükspäev esimest korda Tartu Taaskasutuskeskuses ja kohtusin sealse omanikuga. Vist tund aega kuulasin ma tema muresid ja heietamisi, mis pigem siiski alguses torisemise kategooriasse paigutada sai, ning alles siis, vaikselt leebudes, elasin ka ta väikestele rõõmudele kaasa. 

Mis mulle aga sest kuulamisest ja noogutamisest kohe eriti meelde jäi, oli tema kommentaar kaasinimeste kohta, eriti noorte, kes tema arvates tänapäeval enam unistada ei oska. Ta väitis, et meie unistused jäävad väikeseks, piirdudes sooja aseme ja püsiva sissetulekuga. Eks see norimine jäi mind kummitama, sest ka minu enda unistus on väike maja metsas, kus ma hagu korjan, plaate kuulan, suure südamerahuga gobelääne koon ning mu armastav mees lätikeelseid luuletusi ette loeb. Jah, eks ma unistan ka üleelusuuruselt, et rahu saabuks siia maa peale. Otsa saaksid sõjad, kaklemised, tülitsemised, kommunikatsiooniprobleemid. Lõppeks ometi ahnus, seksism, nõrgemate ärakasutamine, südamekalkus. Aga ma usun, et kõik me tegelikult unistame nii. Võibolla me lihtsalt ei kuuluta seda suuresõnaliselt, sest on teine mattunud pessimismi ja lootusetuse tolmu alla. Greta kuulutab trendivates videotes, kuidas meie tulevik on ära võetud, nii et unistamiseks siin ruumi ei ole. Ja kas see, millest mina ja minu eakaaslased (kuigi mulle tundub, et ka väga paljud inimesed vanusest olenemata) lootusega igatsen, on halb, sellest soojast pesast on liiga vähe? Ma ei usu. 

Või ütlen ma seda juba ühest soojast pesast? Kas ta etteheide torgib mu end liiga mugavalt tundma hakanud südametunnistust? 



Peame rohkem kuulama. Mina pean rohkem kuulama. Tegema vähem äkilisi liigutusi, pookima külge ennatlikke põhimõtteid, julgema osata rohkem öelda, et ma ei tea, pean rohkem selle kohta uurima. Vaatan käed kramplikult tooli küljes, ükskõikset nägu ette manades, kuidas meie noort rohelist sõnumitoojat nüpeldatakse tuues esile tema noorust, kogematust ja eeskätt laiapõhjalist spetsialistihariduse puudumist. See on ääretult oluline, mida Greta teeb ning kuidas ta seda teeb ning kes ta on, et ta seda teeb, aga oma südames ei ela ma talle kaasa vaid kardan. Nagu hinge kinni hoides kõnniksin ma ringi, oodates üht valusat kukkumist, sest kuulamisest on kusagil puudu jäänud. 

Noh, Greta puhul on tegelikult see, et ta ei ole veel ülikooli läinud ega teadlasena aastakümneid töötanud hea, sest tema kellalööja, süütu ingli või südametunnistusele koputaja positsioon ei paku lahendusi, vaid kutsub üles eeskätt jõudma ühisele nõustumisele, et lahendusi on vaja. Tema rolli karakteristika on lihtne, mis peaks olema seeläbi mõjus. Kahjuks aga ei mõista kõik inimesed otsekohest sümboolikat. Lihtsast kuulamisoskuse puudumisest saab tarbetu ründamine, viha, kuhi etteheiteid. Mis on lõpptulemus? Seksistlik stereotüüp rohehüsteeriast. 

Mulle näib, et tänased rohekangelased, peavad olema supervõimetega üliinimesed. Nad on varustatud põhjaliku süsteemse laiapõhjalise teadmiste- ja kogemustepagasiga (mida parem faktimälu ja mida kiiremalt suudab ta oma jutu toetamiseks linkida vähemalt viis erinevat kaasaasegset läbipaistvalt rahastatud uuringut, seda parem). Kindlasti mitte ei tohi nad olla (noored) koduperenaised, veel hullem, kui vallalised täitsa lasteta.  Kui nad iseseisvalt ka parasjagu maailma muutmas ei ole, mõne startupi või kavala leiutise näol, siis suu tuleks kinni hoida.

Tunnen, kuidas mul ei ole seda energiat, et aktiivset valjuhäälset panust anda. Küll aga kuulamine ja mõistmine on need kaks märksõna, mis ehk sellest võitlusest olulisemad on. 

Kommentaarid

  1. Jah, Sul on õigus. Õigus unistuste, lootuste ja Greta suhtes. Seda enam oli seda tore lugeda, et ümbruses ei ole kuigi palju neid, kes Gretat mõistaks. On tähelepanuväärne, kuidas väikesed, väiksemad suudavad maailmas suuri asju teha. Tänu sellele, et nad on väiksed, väiksemad. Ja aina rohkem hakkab tunduma, et ta erilised omadused on kingitus, mis õigel ajal õiges kohas neid õigesti kasutades võimaldavad rohkem ja paremini, kui inimesed, kellel neid omadusi pole. Aga selles artiklis siin on peidus natuke sarnast õhkkonda, nagu filmis "Fred Jüssi. olemise ilu"
    Võibolla see liigne olelusvõitlus ja edufiloofia ongi need, mis tapavad loovuse, võime näha ja märgata ja tunda. Ja siis puhkeb kuskil maailmanurgas uus kiiresti leviv epdeemia, nagu otsustaks keegi, et nüüd on aeg hakata inimkonda puhastama.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused