TARTU. PÄEV 10



Kui ehk peaks nimekirja kõigist neist tegevustest, mida ma selle #passikodus epideemia ajal teinud olen, mida ma muidu mitte kunagi ei tee/pole aega/ei viitsi/ei taha jne, siis nimekiri läheks kindlasti pikaks.

Inimesena olen ma selline, kes pidevalt peab midagi tegema. Ma arvan, et mind iseloomustab hästi see, mida keegi armas kord minu kohta kirjutas: "Ma armastan kuidas sul on alati tuhat asja kotis, millega midagi askeldad ja mis minu jaoks maagiliselt igale poole jõuavad." .

Tegevusetus on raisatud ressurss ning tegevusetus tekitab rohkem mõtteid kui üks vaene peakene neid kanda jaksab. Võib väikese muige saatel küsida, et kas praegune piduritõmbamine pole just see, mille järele kõik õhanud on. Oleks vaid rohkem vaba aega! Saaks ometi tegeleda oma ammuunustatud hobiga! Läheks ometi! Nüüd on see viivuhetk käes, ent ometi on rahulolematus platsis nagu oleks järsku kõigile karedad kampsunid selga topitud. Mina tunnen ka seda sügelema ajavat sviitrit oma õrna naha vastas. Kõditab mind too nii väga, et leian end tegevustest, mis teevad rohkem kahju kui kasu. 

Oma sunnitud tegevus-tegevusetuses lugesin täna oma vanu päeviku sissekandeid, sorteerisin fotosid, avasin tallelepandud emaile ning kerisin läbi pika ajalooga vestlusi. 

Ei tea kui kasulik minu ettevõtmine oli. Toob see vaid kaasa küsimusi, millele on raske vastata. Meenutab seiku, mida kibe mäletada. Ei teagi kuhu vaadata.

Kuigi tegelikult kui nüüd samm eemale astuda, oli mul täna tore päev. Nägin inimesi, naeratavaid nägusid. Ei saa just öelda, et mu päev hirmus produktiivne oleks olnud, ent olenemata karantiinist oli see sündmusterohke. Rikas. Lahe ekspromt mõte oli kindlasti katusel käia päikest ja Karlovat vaatamas. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused