VIIS #PÜSIKODUS RÕÕMU



1. Raamatud. Õppisin ära kuidas kasutada Tartu Ülikooli raamatukogu Targa kapi teenust, mille abil ma omale rohkelt raamatuid koju vean. Niivõrd mugav teenus. Tuleb vaid Estrist välja valida soovitud raamatud, seejärel need komplekteeritakse ja kui tellimus koos (milleks kulub umbes päev-kaks), tuleb sulle sõnum. Raamatutele lähed järele põhimõtteliselt nii nagu Smartpostiautomaadist võtaksid paki välja, ainult et millegi eest maksma ei pea. Tänu Targa kapi süsteemile olen ma kogu aeg uue lugemisvaraga varustatud, mistõttu mõtetud näppviiplemised nutikates jäävad minevikku. Ma arvan, et kui seda pandeemiat ei oleks tulnud, ma ei oleks küll niimoodi oma lugemisvara õppinud hankima. Vanad harjumused, mis teha. E-raamatutest olen ka hakanud lugu pidama. Päris asjalikud asjad teised. 

2. Aiatööd. Kes oleks osanud arvata, et aiatööd saavad olla niivõrd teraapilised? Minu herned on juba 10 sentimeetrit pikad! Muide, kas teadsid ka, et nii Tartus kui ka Tallinnas tegutsevad seemneraamatukogud? 

3. Iseseisev keeleõpe. Omapäi on täitsa võimalik iseend distsiplineerides uut keelt õppida, kui selleks on ainult aega ja tahtmist. Mis aga peamine - vajalik on eesmärkide seadmine. Kes tahab, see jõuab ja saab. Mul on praegu käsil kahe keele õpingud. Olengi iga päev 45 minutit planeerinud selleks, et ma istun laua taga ja õpin. Täpselt nii nagu koolitunnis, ainult et nüüd on tollane igavlemise ja trotsitunne asendunud tahtejõuga ning piiritlematu uudishimuga.

4. Rääbu. Koduloomad on imelised kaaslased, kes teevad (peaaegu et alati) tuju heaks. #Koduspüsimisega olen mõistnud, milline oluline roll on igapäevateraapias lemmikloomadel. Rääbuga olen ja ka plaanin edaspidi vähemalt kaks korda päevas väljas käia - lõikab temagi sellest inimeste #koduspüsimisest kasu.

5. Väikesed kodused asjad. Olen viimastel nädalatel nautinud käsitsi pesu pesemist, nullist tomatikastme valmistamist või näiteks ahju kütmist. Kui varem oli tunne, et äkiline pidurdus, mis võttis aja drastiliselt maha, tekitab vaid iiveldust ja ärevust, siis alles nüüd ma mõistan. Saan aru sellest graffitist majanurgal, mis tõdeb: "Milleks see kiire, mis kuhugi ei vii?" ja noogutan kaasa oma sõbranna sõnadele, kes juba aastaid on rääkinud, et me vajame rohkem puhkamist või aeglasemat tööd. Mul ei olegi kuhugi kiiret! Mitte kuhugi! See on täiesti okei võttagi samm sammu haaval, asjatada ja toimetada. Mina naudin küll nina püsti kuidas ma pesu pesen. 

Kommentaarid

Populaarsed postitused