KUIDAS RÄÄBUST ÕUEKIISU SAI


#püsikodus lõpupoole otsutasin ma Rääbu oma seltsi tuua Tartusse. Meil on suur korter ja ruumikas aed, lisaks sellele elame Tartu ühel vaikseimal tänaval. Esimesed kaks nädalat käis kiisuproua õues rihma otsas, nii, nagu ma teda ka aastaid varem harjutanud olen. Traksid selga ning tema jalutab mind. Senimaale olen suutnud end kehtestada sedalaadi, et ta autode alla ega ümbrusesse ei lähe. Nendel puhtudel piisab ainult sõnalisest märkusest. Jalutada saab temaga päris pikki vahemaid, kuigi tuleb tunnistada - punktist A punkti B temaga pole mõtet ette võtta. Rääbuga jalutamine käib üldiselt ikka nii, et lähme kuhu tema tahab. Ehk ei saagi seda jalutamiseks nimetada, tegu pigem uitamisega. 

Kuna õues hakkasime lihtsa ligipääsu tõttu aina tihemini käima, ning tema seda ka enam nõudma, otsustasin talle pakkuda vabalt ringiliikumise võimalust. Alguses olid mul muidugimõista erinevad hirmud - äkki jääb auto alla, äkki keegi napsab ta endale (mida ma tegelikult tänasenigi kardan), äkki teevad mõned kurjad kiisud või koerad või siilid või rebased või kes teab talle liiga. 

Ainus võimalus teada saamaks, kas asi end ära väärib, on haarata härjal sarvist ning proovida. 

Tänaseks on ta juba ligikaudu kuu iseseisvalt õues asjatamas käinud. Mulle on väga meelepärane see, et ega ta tegelikult kuhugi kaugele ula peale minna ei tahagi. Enamasti on tema soov siiski verandatrepil istuda, eriti hea meel on tal siis, kui keegi seal samas ka temaga seltsib. 

Esimestel päevadel oli aru saada, et ta uudistab maad. Käis teiste naabrite aedades ja vahel oli ka veidikene kadunud. Tänaseks aga mulle näib, et tal on tekkinud piiritunnetus. Ta mõistab imehästi, et tema koduterritoorium on meie aed, ning veelgi turvalisemalt saab ta end tunda meie verandaukse raadiuses. 

Kuigi õuekasside liikumisala on üpriski suur, on Rääbu siiski toakass. See tähendab seda, et ta väga kaugele iseseisvalt naljalt ei lähe. Sellele annab tunnistust see, et kui ta on silmapiirilt kadunud, tuleb ta taas kusagilt peidust välja, kui teda vaid hüüda. Selles osas ma olen isegi ausalt öeldes kohutavalt üllatunud ning muidugi ka tänulik. Osa minust kartis, et õue minek tähendab tema iseseisvumist ja nö metsistumist. Minu hirmudel oli alust, sest et teda eelnevad aastad õues jalutades, panin ma tähele, et ta muutub natuke agressiivseks kui jalutuskäik tema arvates lühikeseks jääb. Tekkis isegi paar intsidenti, kui kiisu armas kohutavalt kurjaks sai ning minu peale ähvardavaid häälitsusi tegi. Rääbu on iseloomult tegelikult vägagi iseteadlik. Ta võib olla küll armas nunnu karvapall, kes nurrub ja tahab lähedust, aga ainult siis kui tema seda soovib (millega ma olen igati päri, muidugi). 

Enamasti meie päev näebki välja selline, et ärkame koos üles, ma annan talle süüa ja siis teen veranda ukse lahti, mille suunas ta suure tuhinaga jookseb. Nagu ka eelnevalt öeldud, ega ta otseselt kuhugi tormagi. Veranda trepp on see, kuhu ta pääseda tahab, ning sedagi ainuüksi lesimise eesmärgil. Vahetevahel teeb ta paar tiiru aias, maja all, istub mu hernepeenras, jalutab minuga kaasa kui ma aias toimetan. Õhtul lähme kõik koos tuppa, panen ukse kinni ning ta tuleb minuga koos magama. Voodisse minnes on ta muidugi jälle armastust täis - nurrub, tahab pai ja tähelepanu. Päeval eelistab ta üldjuhul omaette, segamatta päikese käes peesitada. 

Üks õueskäimise pluss, mis nüüd nende nädalate jooksul tekkinud - ta mõistab igati seda, et kui õues kallab oavarrest, siis õues on ebameeldiv. See tähendab seda, et ta ei nõua õueminekut. Varasemalt kui ma temaga traksidega jalutamas käisin, ei olnud ta minu otsusega tubane olla, kui vihma sajab üldse nõus. 

Mis veel? Kuidas ta teiste kassidega läbi saab? Tundub, et nii nagu varasemalt - ta on rahulik, leplik ja sõbralik. Vahepeal alguses küll käisid mõned võõrad kassid meil hoovi peal, üks ka tegelikult väga kuri, siis enam ma neid näinud ei ole. Ehk hoiavad tagasi, kui meil nüüd üks kiisu lisaks aeda kaitsmas on? Igal juhul läheb tal teiste kassidega hästi. Naabri Filipega saavad nad küll hästi läbi, isegi musitavad vahel. Kuigi tuleb tõdeda - alguses kui ma temaga traksides jalutasin, juhtus kord küll nii, et see samune kuri kass hakkas Rääbut taga ajama. Mina ei suutnud nendega sammu pidada ning vaene kass leidis, et ainus hea koht, kus tagaajajast pääseda, on ronida puu otsa. Ma kahtlustan, et paar nädalat tagasi sai ta ka kellegi käest nahutada, sest muutus paariks päevaks tasaseks ja loiuks. Õnneks kestis see madalseis vaid üks nädalavahetus.

Naabritest rääkides, siis alguses mind natuke hirmutas see, et Rääbu käis meil naabrite juures nende diivanil magamas. Meil on õnneks selline maja, kus me nagunii kõigiga hästi läbi saame ning see on täiesti okei, kui meie kassid erinevates korterites naabritel külas käivad. Küll aga alguses käis Rääps ka paaril korral kõrvalmaja trepil istumas, justkui oodates, et ehk saab ta ka sinna kuhugi õdusasse pessa lõunauinakut tegema minna. See ei meeldinud mulle küll üldse mis teps! Mitte et ma nüüd oma kassist arvaks kui maailma parimast kassist (mida ta tegelikult on, lihtsalt ma jätan selle tagasihoidlikult enda teada ...), aga ma vahel kardan küll, et äkki keegi lihtsalt võtab selle armsa karvapalli endale. Mõtleb, et näe - üks kiisu on mu ukse taga, ehk otsib omale uut armastavat kodu. Rääbu totakas on ju kõigiga alati nii sõbralik ka. 

Vot niimoodi sai siis Rääbust õuekiisu. Kas sinu kass käib ka õues ise? Või jalutad teda traksidega?

Kommentaarid

  1. Kassi jalutamine rihmaga ja kassi iseseisev jalutamine on kindlasti talle väga huvitav. Küll mõtlen koguaeg sellele, et nad väikelinde murdma ega taga ajama ei hakkaks ja panen kellukese kaela.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused