ANDSIN KÕIK OMA RIIDED ÄRA

Tegin Instagramis väikese story, milles mainisin, et hiljaaegu võtsin ette täieliku kapipuhastuse ja andsin ära kõik oma riided. Pesu, sukad, aksessuaarid, kingad ja joped-mantlid jäid alles, aga kõik muu läks kus see ja teine. 

Ega sellel mingisugust otsest vajadust ei olnud. Mul on isiklikus elus toimunud mõningad suuremad muutused, mistõttu ma tahan hetkel nende muutuste laineharjal püsida. Tahan ette võtta uusi väljakutseid. Tahan värsket hingamist. 

Praktilist väärtust minu ettevõtmisel ei ole. Ehk ei tohiks seda isegi siin blogipostitusena välja reklaamida, kuna seda võib vabalt tõlgendada kui minu lääne inimese tarbimuskultuses vaevlevat priviligeeritust. 

Ainus eesmärk selle suurpuhastuse teostamiseks oli psühholoogiline enesemanipulatsioon. Uued rõivad annavad mulle signaali, et tegu on justkui uue minaga, kes on ka valmis tegema muudatusi oma igapäevases elus. Ehk teha rohkem trenni või matkamist, võtta julgus kokku, et alustada juttu oma postiljoniga (või selle tusase naabriga, kes mu tervitustele kunagi ei vasta) või hoopistükis midagi täiesti teist ja oma mugavusstsoonist väljasolevat. 

Olen viimastel nädalatel mõistnud, et ma olen kole mugav inimene. Ma ei hakka siin lahti seletama milles see täpsemalt seisneb, aga see on täpselt säärane asi, millest on hirmus raske lahti saada ning oma käitumismuustreid muuta. Mugavus tähendab muutuste vältimist. Ka sõltuvus on muutuste vältimine (alkohoolikul on raske oma sõltuvust vastupidiseks pöörata). Küll aga on mugavusstsoon minumeelest veelgi raskem olek kui sõltuvushäire. Enese mugavalt tundmine teatud tingimustes, kontekstides võib olla lihtsalt niivõrd petlik (või mugav?), et me ei adugi mingisuguses mugavuspositsioonis olemist. Me mõistame seda kui normaalsust. Sõltlane üldjuhul teab, et tal on probleem. Mina, aga kes teeb pealtnäha igavaid tavalisi igapäevaseid toimetusi oma rütmis ja oma tahtmise järgi, ei pruugi mõista, et ma olen mingisuguses enese loodud lõksus kinni. 

Ja nõnda ma siis tegingi! Avasin oma kapiuksed ning hakkasin asju paberkottidesse pakkima. Kõik andsin ära! Absoluutselt kõik! Ka need siltidega mitte kunagi kantud asjad, mis juba eelnevalt oli varasemaid kapipuhastusi üle elanud ning sinna kogunenud. Andsin ära armsaks saanud kampsunid, pluusid, kleidikesed. Kõik, kõik, kõik. 

Huvitaval kombel nüüd, kui sellest garderoobi restardist mõni aeg möödas on, ma isegi ei mäleta enam mida ma siis ära andsin. Kohe tõesti. Noh, ju siis kui ei mäleta, siis polnud piisavalt oluline! Käsi südamel, ma ka ei kahetse grammi võrragi oma tegu. Ma ei jäänud mitte millestki ilma. Need on ainult riided, elus on palju rohkemat. 

Uuskasutusse olen ma otsustanud oma vanu asju enam mitte viia. Mitte, et mul midagi teise ringi kaupluste vastu oleks, lihtsalt mul peas ikka kummitab ühes Pealtnägija osas nähtud hiiglaslikud Uuskasutuskeskuse riidekottide laod. Rõivad on kaotanud tänases ühiskonnas igasuguse väärtuse. Niivõrd lihtne on neid võtta ja seejärel visata (nagu ka tegelikult minu eksperiment kinnitab). Rõivastel puudub oma nägu, nad on anonüümsed, hingetud, tühjad. 

Seepärast ma otsustasingi enda omad kenasti kokku pakkida ja oma sõbrannadele anda. Tead ju küll kuidas vanasti ikka sõprade-sugulaste vahel neid riidekotte ringi liikus. Nüüd aga viivad kõik oma vanad Humanasse, H&M kogumiskasti või Uuskasutuskeskusesse. Ma ei mäletagi millal keegi midagi oma vana mulle andis - hirmus kahju!

Ma arvan, et minu kapipuhastuse üks toredamaid hetki oligi näha oma sõbrannade nägusid kui nad mu kotid vastu võtsid ning pärast ikka pikalt küsisid, kas tõesti annan ma k õ i k need asjad ära. Väga tore oli ka see, et täpselt enne lockdowni jõudsin ma mõnda neist ka linnapeal näha mõnda oma vana asja kandmas. Ja nad särasid! Ja ma sain neil nööbist kinni haarata ning rääkida, et vot näe - selle ostsin ma Londonist või selle lugu on see ja too.

Nõnda need asjad hakkasid elama oma uut elu, võttes kaasa ka oma mineviku, mitte ei kaotanud seda riidekogumiskasti.  

Kommentaarid

  1. Tere!

    Aitäh kirjutamas ja jagamast :)

    Mul tekkis samas küsimus, kui Sa oled oma riided kõik hoole ja armastusega välja valinud, jälginud, et nad oleksid jätkusuutlikud, kvaliteetsest materjalist, nende tootmisel ei oleks ei töötajale ega loodusele tarbetut kahju põhjustatud jne. - Kuidas sa põhjendad selliste riiete ära andmist?
    Tahaksin isegi jõuda sellise ostukäitumiseni, kus uus riideese on kui investeering. Taolist "investeeringut" ei suudaks ma siiski sõbrale/võõrale loovutada. Kuigi, jah, saan täiesti aru, et annan ära riided, mis kapis seisavad, mis on ebamugavad, madala-kvaliteediga jne

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma olen ise õppinud rätsepaks, mistõttu päris paljud asjad, mis ma ära andsin, oli korralik kvaliteetne täpselt minu jaoks tehtud klassikaline rätsepatöö. Lisaks sellele olen ju aegade jooksul päris palju ka kalleid ökobrände ostnud, mis samuti läks äraandmise teele. Ma olen kahe käega nõus ja ma praktiseerin seda igati, et kui mul on juba midagi olemas, siis ma kasutan ja parandan seda lõpuni, nii kaua kui saab. Selles osas ma võin väga jäärapäine olla ja 20 korda parandatud sokkidega rõõmsalt ringi käia näiteks :D Küll aga tahaksin ma toonitada, et need on ainult riided, maised asjad nii nagu kõik muu. Kirstu ma neid kaasa ei võta, niiet ma ei taha tekitada endale liigselt kiindunud sõltuvussuhet.

      Ma mõistan aga igati, kui mu tegu natuke imelik näib või vastuoluline!

      Kustuta
  2. Ma olen viimased päevad midagi sarnast mõtelnud. Aitäh julgustuse eest!
    Nele

    VastaKustuta
  3. Päris kõike sa ju ikkagi ära ei andnud? Muidu sa oleks seal kapi ees aluspesus ja sokkis seisnud, samuti ka uusi rõivaid soetama minnes... Kas alles jäi vaid see, mis tol hetkel seljas oli?
    Eeldades, et sa päris nudistiks hakanud ei ole, siis oleks väga huvitav teada, mis, kust ja kuidas pärast seda tee sinu kappi leidis.
    Ise olen juba ammu mõelnud, et võiks suure osa oma riideid ära anda, aga siis tuleb jällegi meelde see tõdemus, et kõige keskkonnasõbralikum on see asi, mis sul juba olemas on ja nii ma siis hoiangi alles sedagi, mida ma (tõenäoliselt enam kunagi) ei kanna. Ka neid asju, mida ma igapäevaselt kannan on kapis selgelt liiga palju, aga ka mind kummitab see pilt riidehunnikutest ja nii kõik need asjad mu kappi jäävadki.
    Ma tean, et olen ka liiga mugav, viin asjad kogumiskasti ning ei hakka neid kunagi ise kellelegi pakkuma.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ma hakkasin juba mõned nädalad varem vaikselt omale uusi asju ostma.

      Kustuta
  4. Aga mis sa siis nüüd teed? Kalpsad igapäevaselt ringi pesu, mantli ja aksessuaaridega? :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ostsin ja ostan vaikselt nüüd uued asemele, mis seal ikka.

      Kustuta
  5. See võib päris hea mõte olla. Kevadel hakkavad asjad kasvama, hea aeg uuteks algusteks. Uued asjad, uus sina. Teised kategooriad oleksid ka hea mõte äkki. Kosmeetika välja vahetada, või tassid ja taldrikud, või isegi mööblit.
    Aitäh, et jagad jälle oma mõtteid siin. Tundsin puudust :)

    Ilusat uut toimetamist ja hingamist!

    VastaKustuta
  6. Ega sa ometi seda pildil olevat kotti ka ära ei andnud?

    VastaKustuta
  7. Repertuaarist kingsepal pole kingi :) Aga mind ka huvitaks postitus sellest, mis asemele tuleb!

    VastaKustuta

Postita kommentaar