KORDUVALT KASUTATAV VAHA?

Tegu on jätkupostitusega, mille peamise teema eesmärk on leida kõige parem karvaeemaldusvahend. Ma ei ole ilmselgelt ilutöötaja ega spetsialist, räägin vaid enda kogemusest. 

Olen varasemalt katsetanud lisaks raseerijale erinevaid vahasid, kaasa arvatud isetehtud suhkruvaha ja poest ostetut. Proovinud olen Colibry niidistajat (millest ma kirjutasin siin ja siin), epilaatorit ja ehk veel midagi, mis praegu ei meenu. Ahjaa - kunagi tegin tutvust ka mitte nii toreda variandiga nagu karvaeemalduskreem.

Olen otsinud peamiselt raseerijale alternatiivi, kuna olen mõistnud, et minu nahk seda ei talu. Olen proovinud igasuguseid imetrikke ja tooteid, ent miski pole aidanud. Peale raseerimist tahan ma end mitu päeva hiljem marraskile kratsida. See pole üldse mitte ok! Pealegi tulevad mul nii kergesti armid, et lõppkokkuvõttes on see kõik ainult üks suur peavalu. Ka eriti õrnemates piirkondades tekitab raseerimine minu jaoks koledat punetust ja sissekasvanud karvu. Kogupilt on omavahel öeldes päris kole, mistõttu ma isegi olen oma nahka häbenema hakanud. Mis aga seni kõige enam aidanud on - variant a) jätta enda karvakasv rahule või siis b) vahatada. 

Õnneks aga vahatamine mulle endale hirmsasti meeldib. Vahel käin ma salongis, vahel vahatan ise - kuidas aega, tuju ja muid ressursse jagub. Salongis käib asi küll üks-kaks-kolm nobedalt, aga minumeelest natukene liiga ebainimlikult. Ma ei tea kuidas seda kõige paremini seletada, kogu see kontakti ülesehitus seal vahataja juures on natukene võlts ja ebamugav. Siinkohal pean ma siis silmas kui käia kõiki kehapiirkondi salongis vahatamas, tekib seal ju teatud sorti intiimne olukord...

Igatahes, kuhu ma jäingi? Salong, vahatamine... jah, mulle meeldib vahatamine! Minumeelest enese vahatamine on nii rahustav ja meeldiv protsess. Kuigi on tegu üpriski valusa protseduuriga, meeldib mulle see iseendale võetud hetk. Paned kõik asjad valmis, soojendad vaha ning siis hakkad väikeste juppide kaupa tööle. Nii mõnus ju enda kallal nokitseda, väga meditatiivne. Vahel isegi kui mul on õhtul pikast päevast väike stressist tulenev peavalu tekkinud, siis ma tean kohe, et vahatamine viib selle kus see ja teine. Ma saan korraks on igapäevamured seljataha panna ning olla selles momendis iseendaga. Kindlasti mõni kergitab mu jutu peale kulmu aga tõesti - minu jaoks on see ääretult teraapiline.


Kindlasti ei ole see mingisugune uudistoode, aga mõtlesin panna kirja mõningad oma mõtted kõvavaha osas. Seda seetõttu, et mind intrigeeris see toode just selle müügiklausliga, et tegu on korduvalt kasutatava vahaga. Olen seda nüüd mõned kuud kasutanud ja ehk kellegil teiselgi minu kogemusest kasu.

Kõvavaha on oma olemuselt huvitav seetõttu, et selle kasutamiseks ei ole vaja paberit ega kilet ning nagu ma ennist ka mainisin, siis seda on võimalik mitu korda kasutada. Ma kordan uuesti: kõvavaha saab tarvitada nii, et see kantakse vedelal kujul nahale, lastake kuivada, eemaldatakse ning sulatatakse hiljem ringi kordamiseks taas üles. 

Ilmselgelt salongis ei hakka keegi kellegi vanade karvadega segunenud vahaga sind vahatama (kuigi paarkümmend aastat oli see täitsa levinud praktika). Kodustes tingimustes aga on seda julgetel huntidel võimalik teha. Mina proovisin! 

Minu vaha, millega ma seda katsetasin, pärineb Tradehouse ilukaubamajast. Hetkel ma nende veebipoest seda üles ei leia, aga tegu on ühe Depileve metallpurgis oleva kõvavahaga. 

Sellega toimetamine pole üldse mis teps raske. Tuleb vaid vaha sulatada ja puidust spaatliga nahale kanda. Internetis on küllaga õpetusi selle kohta kuidas nahka ette valmistada, kuidas vahatamine ise käib ja kuidas hiljem siis nahka ka puhastada. Soovitan soojalt enne oma kodutöö ära teha, et mitte siis hiljem end väga nigelast olukorrast leida (jah, ma vihjan siinkohal sellele, et ma olen ise juba oma ämbritesse ära astunud).

Olen tähele pannud, et kõige enam toonitavad kõvavaha firmad ikka seda, et tegu on täiestu valuvaba vahendiga. See on kindlasti üks liialdus. Muidugi on valus! Aga noh, mis siin üllatuda, see on ju vahatamine millest siiski jutt käib. 

Kõige vähem, nii palju kui ma erinevaid videosid ja õpetustekste vaadanud-lugenud olen, siis ei tooda eriti välja ka seda, et vähekogenud kasutajal võib see protseduur ikka väga messy välja kukkuda. Kui sa ei tea kuidas seda ikka korralikult peale kanda - kui paksult või õhukeselt, kuidas moodustada allaserva keelt või muud sellist -, siis kogu protseduur võib algaja hinge ikka korralikult ära ehmatada. Usu mind, salongis saad sa alati kiiremini ja kvaliteetsemalt kui sa ise sellega hakkama saad. Kuigi ma ei heidaks kõvavaha kõrvale. Sellega on täitsa edukalt ja ilusti võimalik vahatada iseenda peal peaaegu kõike (näiteks brasiilia ettevõtmine pole üldse mingi raketiteadus ega suur jõukatsumus). 

Kui suhkruvahaga vahatades on näha kuidas suhkrupall karvadest ning naharakkudest aina hallimaks ja hallimaks läheb, siis minu jaoks täiesti uskumatul kombel kõvavahas seda niiviisi näha ei ole. Kuna suhkruvaha pall muutub pika kasutusaja, mis ei pruugi üldse rohkem olla kui üks jalg, tõttu eemaletõukavaks ja ka muidugi kasutuskõlbmatuks, siis ühe 400 grammise kõvavahapurgiga seda küll märgata ei ole. Ma olen enda purki ligemale 10 korda soojendanud, mis tähendab seda, et sellega on vahatatud ligi 20 jalga. Jah, eks eelmiste kordade karvakesi on vahas siin-seal näha, aga minu silma järgi on neid pigem tagasihoidlikult (eks siinkohal oleneb milline inimese karvakasv üleüldse on ja kui heledate või tumedatega tegu).  Lisaks sellele ei ole selle aja peale muutunud ka vahatamise kvaliteet. 

Ainus asi, mis minu vahatamise kvaliteeti muutunud on see, kui purki peaks kogemata vett sattuma. Vesi ning õli ei käi omavahel kokku, seda õpib iga laps oma esimeses keemiatunnis. Kui seda satub purki aga nii väikses koguses, et seda ei saa lusikaga pealt ära võtta, siis väikesed piisakesed segunevad ikka kuidagiviisi vahaga ning siis hiljem vahatades märkad, kuidas vaha libiseb nahalt kuidagi eriti kiirelt ära ning karvakesi muidugi endaga kaasa ei võta. Aga see probleem saab tekkida ainult siis, kui oma vaha vesivannis soojendada, nii nagu mina seda seni teinud olen. Kui osta spetsiaalne vahapurgi soojendaja, siis seda jama enam ei teki.

Üks tahab kindlasti teada mida teha täiesti kasutuskõlbmatu vahaga? Kas seda saab kompostida või on see olmejääde? Minu kui amatöörist keskkonnasõbra silma järgi on minu konkreetse vahapurgi koostisosades ainult üks koostisosa, mis ei ole komposteeritav. See paikneb nimekirja suhteliselt lõpupoole ja see on parafiin. Peamine kõvavaha koostis on männivaik ja erinevad õlid + glütseriin. 

Küll aga google järgi leidub ka non-polymer kõvavahasid, mida siis justkui võiks ka komposteerida. Ma arvan, et kui ma nüüd otsustangi kõvavahale truuks jääda, siis peab mu järgmine samm olema see, et ma otsin omale sellise toote, mis oma eluea lõppedes olmejäätmeks ei kvalifitseeru. 



Kas sa kasutad kõvavaha? Kuidas seni rahul oled olnud?

Kommentaarid