PEAASI, ET VEGAN?



Tulime pühadeks Tallinnasse ja esimene peatus oli Biomenu. Ma muidu ei satu Ülemistekanti ja pole varem olnud nagu konkreetset põhjust Biomenust läbiastumiseks. Ega seegi kord ei olnud. 

Elan tavapäraselt igale uuele vegantoimetamisele kaasa, olgu selleks uus toode poeletis, uus söögikoht, esimene taimetoidupood, uus roog restoranis jne aga see vaimustus on kadumas. Võiksin vabalt ja mugavalt elada ära valmistoidust (Vegamama, Uvic, Reinu toidukaubad), mu kodu vahetus läheduses on 4 söögikohta, kus on mul valikut küll ja enam, saan täiesti lambikast kohvikust sojapiimaga lattet ja peale selle kõige oskan ma ikka päris hulle asju ise ka kokata. Õppisin just paar päeva tagasi munavõi tegemise. Veganlus on minu jaoks juba ühiskonnatasandil nii tavapärane, et mul pole enam viitsimist teise linna otsa sõita ühe kondentspiima või mingi burgeri pärast. Eks seetõttu ma polegi varem viitsinud Biomenu üle tšekata.

Pealegi, olen ma ikka absurdselt palju kulutanud raha kõikidele nendele uutele üllitistele, et ikka veganeluga kursis olla. Enam ma seda aga ei taha. Ei taha ja ei viitsi. Näiteks ei ole ma ikka veel maitsnud Fresko ja La Muu jäätiseid, Vapper Uba šašlõkki. Ma pole ühtegi korda Veggost midagi tellinud ja tavapoodides on niivõrd palju kraami, mida ma pole näpuga ka puudutanud. Kõndisin eile Solarisest läbi ja nägin, et endise R-Kioski asemel on Reval Cafe ja seal oli ilus riiul Alpro kõrrejookidega. Varem oleks see toonud ikka naeratuse näole, aga tol hetkel ei mõelnud ma isegi "Meh". Ehk siis praegu olen ma positsioonis, kus ma hindan oma mugavust, oma ostueelistusi (kellelt osta? kust toodetud? pakend?), toote hinda, maitsekogemust. Nimekiri on palju pikemaks läinud, nii pikaks et ma ei viitsi isegi mõelda enam, kas minna teise linna otsa või mitte. 

Biomenus ringi vaadates uudistasime me kiire pilguga tooteid, naersime natuke kõikjal kubisevate kirjavigade üle ja valisime justkui kohustuslikus korras ühe -50% kleebisega lasanje ja maasikabiskviittordi. Needki võtsime seetõttu, et Laurisel oli kinda sünnipäev ja siis võis. Biomenu on lihtsalt nii kallis, et ma ei raatsi sealt igapäevastes oludes 3 eurist kohukest ja 7 eurist Kräsupea kooki osta. Peale selle olen ma ka mõisapreilina (viitan Märt Niineste arvamusloole Veganid kolige ära Namaste vallast, Umbluu külast) ära harjunud ülimaitsva, ent odava toiduga. Varem ma hinna üle kurta ei julgenud, sest valik oli ju niigi väike. Nüüd aga on olukord teine. Ajad on muutunud, ajad on muutumas.

Nüüd on see aeg, mil ma ei osta enam ükskõik millist jäätist, peaasi, et see oleks vaid vegan. Ei. Ma kavatsen kullipilguga olla valvel, et keegi ei müüks mulle vegan sildi all mingit jura. Ja ma ei kavatse täita oma igapäevast toidulauda mugavustoodetega, sest mul on nüüd see privileeg. Ja ma ei kavatse osta gurmeetoiduhindadega tavalisi toite. On aeg, et ma muudaksin oma suhtumist - toit on siiski toit, olgu see vegan või mitte. Kammoon, tavainimene ei käi ju niimoodi poes nagu meie seda teeme.

Sellise seisukoha puhul häirib mind natuke see, et ma taganen passiivsest heakskiidust, mida minu senised kohati sümboolsed ostud endas kandnud on. Näitan ju tegelikult iga oma ostuga heakskiitvat pöialt sellele, kes ostetava toote turule toonud on. Täna mu tudengimõõtu tengelpung kahjuks ei jõua igat vegantoodet toetada. Olgem ausad, praegune pilt on ju veganmaailmas selline, et uusi tooteid on turule tulnud kui seeni pärast vihma. Ja vihma sajabki kogu aeg. Peale selle, tekib ka vastuolu minu teiste maailmavaadetega, kui ma koju laaride viisi pakendatud toitu tassin. Isegi vegantoit saab sajaga ebaeetiline olla. Olen ju senini teinud üpriski suure erandi kõikide nende imevegatoodete osas, mis puudutab nende ökosust. 

Tänu sellele, et mina ja ka paljud teised on lõdvema käega ostnud uut või mitte just kõige paremat vegantoitu, on see kindlasti pannud mõned rattad käima. Täna saame siit mõisalossi aknast ülevalt alla vaadata. Saame juba valida hinna vahel, saame valida mitme erineva maitse vahel, saame valida kas mahe või mitte, saame valida kas toodetud Eestis või mujal. Igasugused uued lahedad vegantooted ongi päriselt ka lahedad ja ma hoian kõigile tegijatele ning asjapulkadele südames pöialt. Küll aga tahan ma etteruttavalt tulevikupoole ka vaadata.

Mille poole ma siis kiikan? Minu vaimustust kannab lihtne Eesti toit ja see on see, millesse ma usun ja pöialt hoian oma rahakotiga ka. Burgeri vahel ei pea olema sojast ega kikerherestest kotlett, vaid hoopis peedist või kapsast ehk siis sellest, mida meie maa ka kasvatada jaksab. Piim ei pea tulema Belgiast ja vorstilaadne toode Prantsusmaalt. Juba ammu-ammu ei osta ma eksootikat näiteks goji- või mooruspuumarjade näol.

Olen minigtes postitustes põgusalt seda teemat maininud, näiteks postituses "Tegelikult pole väga vahet kui ökolt sa käitud" nii: "Maksimas on endiselt "Joo Eesti piima" kampaania käimas ja ma olen sellega sõnumiga igati nõus. Minu poolt joodav sojapiim on ju pärit ... Belgiast! Kui ma veel lehmapiima jõin, siis käisime seda toomas otse kohalikult talunikult meie enda kaasavõetud piimapurki. Nüüd aga kui ma seda raatsin osta, siis ostan seda ju kalli raha eest võõrast kaugest riigist + saan pealekauba pakendi, mille ümbertöötlemisse suunamise eest pean ma veel peale maksma. Ma ei taha siinkohal öelda, et ma ei kiida heaks praeguste vegantoodete turul olemist, vastupidi, ainult et üksnes veganmärgis ei päästa veel maailma. Näiteks meeldib mulle tohutult see, et soomlased ja rootslased on arendanud vegantooteid kaerast. Tegemist on toiduainega, mis kasvab Eestis edukalt, inimestel on kogemused ja oskused selle kasvatamise, korjamise ning töötlemisega. Kui aga võrrelda ideelist kontseptsiooni Eesti lehmapiim versus Eesti kaerapiim, siis saab juba palju julgema rinnaga rääkida sellest, et vegantoitumine on/saab olla keskkonnasõbralik. (Keegi hull ei flipi ära ka, sest hirmsat soja selles võrrandis ei ole!)"

Olen millegipärast alati alahinnanud kodumaiseid aedvilju. Nüüd aga üha enam ja enam kehutab mind harilik talupoja tüüpi toit. Minu praegune lemmik on näiteks kruubisalat, seda saab küll süüa leiva peale ja leiva alla. Püreesupile lisandiks, burgeri vahele, prae kõrvale - minumeelest sobib kruup küll igale poole. Võis siis jõuludel tegime näiteks porgandist fantastilise maitsekogemusega porkkala ja sõime sama head rootsipärast kaalikavormi. Nii lihtsad koostisosad! Ja milline gurmeetoit.

Kuidas sul on suhe porgandi-kaalika-naerise ja muu säärasega? Kui palju ostad toitu, mida Eestis kasvatada ei saa?

Kommentaarid

Populaarsed postitused