BLOGI - MIDA OLEN ÕPPINUD?


Esimene asi, mis kohe silma torkab on postituste lühidus. Nii suure üllatusena on minu mõningad vanad postitused lõik või kaks pikad. Nõnda ei saa ju midagi öelda või arvata! Ka teised blogid kirjutavad vahel nii napilt, et selline tunne nagu sunniviisiliselt kistakse kirjutajalt sõnu suust välja. Eks minagi olen tundnud, et mul on emotsioon, mis tekitab minus tunde, et ma tahan seda blogivormis väljendada. Kuna sõnad on number üks arusaamatuse allikas, siis kahjuks vähesest ei piisa. Alles nüüd, mitu aastat hiljem kooli lõpetamist saan ma aru, kuidas kirjutada kirjandit. Väiteid, arvamust, emotsiooni võib öelda, mõelda, kirjutada igaüks. Kui aga puuduvad konkreetsed näited, arutelu, seoste nägemine, siis pole tegemist mitte millegi muuga kui sõnum t-särgil. Näiteks: koolides ei tohiks olla vegantoidu võimalust või Trumpi arvamus kliimasoojenemise kohta on tõene. Sellistest lausetest võib mitut moodi aru saada, tegemist ei ole argumentatsiooniga, kuna puudub väide, seletus, tõestus ja näide. Väidete loopimine ilma ülejäänud komponentideta langeb otsapidi ju trollimise ja demagoogia kategooriasse. Või siis on tegemist kitsa maailmapildiga. Peale selle, et ma näen endal seda viga laita, siis inimene õpib ju teiste pealt ka. Näiteks Ebapärlikarbi blogi on minu jaoks t-särgisõnumi blogi: sisutühi ja seetõttu lugejana ebaatraktiivne. Saan aga sellisest lugejakogemusest õpetusteri oma blogikirjutamisse kaasa võtta.

Seega, väide ütleb mis on seisukoht. Selgitus räägib lahti praeguse olukorra. Tõestus on konkreetne näide, kõige olulisem osa (statistika, teadustöö, võrdlus teise olukorraga, ekspertarvamus). Järeldus toob argumendi kokku üheks tervikuks ja annab edasi väite olulisust.

Mainisin mõttetera Väikesest printsist ja rebasest, et keel on arusaamatuse allikas. Kui ma vaatan mõnda oma varasemat kirjatükki, siis ma kirjutan sellises laadis, et ainult mina saan sellest aru. Või paar kuud hiljem ei saa minagi pihta, mida ma öelda tahtsin. Tean, et mul on alati olnud lausestruktuuriga probleeme. Huvitav, kust see küll tulnud on? Peale selle armastan ma unarsõnu, mida igale poole toppida. Aga nii ju ei saa, kui mul endalgi on raske end mõista. Mulle näiteks väga meeldib kuidas Mallukas kirjutab. Täitsa ausalt  Lugedes aga aktiivselt ka teisi peale minu, siis just selget eneseväljendust olen ma õppinud blogist Mallukas. Mulle väga meeldib, et blogikeel on muhe, lihtne, otsekohene. Ta kirjutab, nagu ta räägiks sinuga juttu. Selles maaläheduses peitub võti: inimesed saavad aru. Ja loetut mõistavad väga erinevad inimesed.

Enda eneseväljandust toetab tugevasti pildikeel. Olen viimastel kuudel hakanud palju rohkem fotosid tegema, teadlikult, planeerides. Näiteks üks asi, mida ma olen hakanud tegema on see, et teen illustratiivseid fotosid. Olen mitmel korral täheldanud, et mul pole sedalaadi ülesvõtteid sahtlist võtta. Kui tuleb ikka öösel kirjutamistuhin peale, siis ma ei saa teksti avaldada kuna puudub visuaal. Peale selle ei taha enam suvalisi fotosid üles panna, pigem olen võtnud eesmärgi hakata hoidma teatud joont. Eks see on tulnud muidugi kooliga käsikäes, aga ei saa üle ega ümber Photoshopist, Illustraatorist. (Väike lõbus fakt: mu igal fotol on kusagil üks või enam Rääbu karv. Ja see ajab mind nii närvi.) Peale selle olen muretsenud vastavat fotokraami, ma ei tee enam ainult telefoniga pilte. Reflektori ja hajuti kasutamine on juba käe sees. Muidugi on palju veel teha ja kapaga paremaks minna.

Üks asi fotode puhul millest ma puudust tunnen ja lahendust käeulatuses ei näe, on see et ma ei saa olla siin blogis isiklikum fotode näol kus mina ise ka peal olen. Vahel mulle tundub, et ma jään lugeja jaoks kaugeks, kuna pole tunnetatav kes täpselt on kirjutaja rollis. Näiteks Vegani Päevaraamatu puhul ma tahaksin lugejana rohkem näha-tunda keda ma loen. Hiljaaegu kirjutas ta tavapärasest teistmoodi kaks postitust iseendast - nii lahe ja mõnus oli neid ahmida. 

Mis veel? Julgen olla rohkem mina ise. Blogi algusepoole mul muidugi seda probleemi ei olnud. Mingi hetk taipasin, et nullkulu ei loegi enam inimesed, keda võiksin oma sõrmede ja varvaste abil kokku lugeda. Ma ei tea nende/sinu nimesidki! Ja siis muutusin ettevaatlikuks: mida ma ütlen, kui palju, miks. Sedalaadi olukord viis mind aga olukorda, kus ma ei julgenudki eriti midagi öelda. Tekkis vist selline ole-vait-või-tee-nii-et-sa-kõigile-meeldiksid lähenemine. Mul läks ikka tükk aega, et aru saada faktist, et kõigile ei saagi meelepärane olla ja ma pean suutma säilitada oma ausust. Vastasel juhul mind, Maryliisi, ei ole olemas. Lugejad lähevad, lugejad tulevad - mis siis!

Keegi küsis mu käest hiljuti kui palju ma panustan ajaliselt oma blogile. Ma ei oskagi sellele vastata, kuna see, et ma just praegu olen siin ekraani taga ja kirjutan, see on aeg, mil ma tegelen oma hobiga. Hobisid ei saa võtta nii, et mul on teatud ajaline graafik ja töötan kellast kellani. Mingu mul kasvõi ühe lausega kolm aastat - kui mulle meeldib, siis polegi siin millestki muust rohkem rääkida. Küll aga väga veidral kombel kulutan ma oma aega teiste blogide peale. Nö kolleegblogide lugemine on ausaltöeldes ei midagi muud kui aegaraiskav harjumus. Näiteks avastasin ma just täna end lugemas kellegi juuste elulugu. See on info, mida ma ei pea teadma. Ma ei pea lugema mõtetut teksti, millega mul pole muud peale hakata kui ühest kõrvast sisse lasta ja teisest välja. Paratamatult on Eestis blogisid vähe, ja blogijana kuidagi tahtmatult sa loed ka teisi rohkem kui mitteblogijana. Vähemalt mulle tundub nii. Vaatan ju ikka mis teemadel kirjutatakse, kuidas fotosid tehakse, millised ettevõtted blogidega töötavad jne. Aga selles osas, et lugejad tulevad, lugejad lähevad, siis ma olen ikka palju enam hakanud just lugejana kasutama unfollow nuppu. Sorry, not sorry aga kui keegi jälle kirjutab, et veganid on mälutud ajuga ... Head aega! 

Kommentaarid

Populaarsed postitused