HALVAD VALIKUD - KES VÕIB MANITSEDA JA KES MITTE?

Minu ees istub habemega noor mees. Tal on vasakul käel hiigelsuur puidust kell, jalgade juures kobakas must seljakott. Habemik kuulab kõrvaklappidest muusikat, korraks piidleb mind, vahetevahel võtab lonksu oma veepudelist. Värska mulliga vesi on kindlasti ostetud rongijaamast. Kuigi võiks öelda, et pudeliga vee ostmine on isekas, keskkonnavaenulik, häbiväärne ja mida kõike veel, siis sellegi poolest ei saa mehele seda ostu ette heita. Mitte mingil juhul ei alustaks ma temaga vestlust, tehes pudelivee kohta märkuse või küsiks etteheitvalt temapoolset õigustust. 

Miks ma sellest räägin on seetõttu, et eelmisel nädalal panin ma tähele ühes ühismeedia grupis toimunud vestlust. Keegi rääkis, kuidas ta sõbrad ostsid toidupoest valmistoitu koos ühekordsete lusikate-kahvlite-salvrätikutega. Kassas aga tekkis kummaline olukord, kus kassiir tegi ostjatele märkuse viidates sellele, et ühekordsed plastriistad on keskkonnakahjulikud ning mõistlikum oleks toidunõusid kaasas kanda ja võib-olla ka üldsegist mitte valmistoitu osta. Ega ma täpselt ei mäleta, mis seal kõik juhtus ja kas see ka tõele vastab aga sellegi poolest võime võtta olukorda kasvõi teoreetilise probleemina, mida pikemalt analüüsida. Kas kassiiril on õigust sellises olukorras sõna võtta? Kuidas peaks käituma ostja? Kuidas asetub antud olukord tänasesse maailmapilti?

Oma esimese kirjalõigu järgi ütlen ma juba etteruttavalt ära, mida ma asjast arvan. Minumeelest on vale kui kõrvalseisjast võõras isik teisele võõrale isikule avalikus ruumis midagi ette hakkab heitma ilma, et see teda otseselt puudutaks, eriti veel kui see on heade tavadega ning seadustega kooskõlas. Vale ei ole vast kõige õigem sõna. Ma leian, et säärane manitsemine/kommenteerimine/ootamatu häbistamine on ebaviisakas. Ma ei tahaks, et keegi mulle nii teeks ja ma ei soovi seda kellelegi teisele.



Muidugi ei väida ma seda, et kui keegi prügi maha viskab või rongis suitsetama hakkaks, siis kõrvalseisjad ei peaks paharetti korrale kutsuma. Igal noomimisel on siiski oma koht ja aeg. Kindlasti on oluline ka see, kes sõna võtab ja kes mitte. Kontekst!

Mingis osas ma saan kassiirist aru, mis oli tema märkuse tõukejõuks. Küllap näeb ta igapäevaselt kümneid ja kümneid, ehk isegi sadu kordi, kuidas kliendid ostavad ühekordselt kasutatavaid tooteid, mille tarvitamist on võimalik vältida ning asendada paremate lahendustega. Olen isegi kassas töötanud ja südant valutanud nähes, kui palju kilekotte päevas kulub. Ma võisin kassiirina küsida, kas kilekotti on tarvis, aga kindlasti mitte ei olnud minust viisakas hakata igaühele rääkima sellest, et maailm saab hukka, kui inimene otsustab kilekoti võtta.

Tõsi, teavitustööd on tarvis teha. Ootan isegi Keskkonnaministeeriumilt ja kohalikelt omavalitsustelt aktiivsemat panust elanike haridusprogrammidesse, olgu selleks reklaamtahvel raamatukogus, riidest kottide jagamise kampaania peaväljakul või kõnekas fläshmob Riia ristil. Kui toidukauplus tahab säärast teavitustööd korraldada, tuleks seda teha teisiti, kui kõnealune olukord välja kukkus. Eks mindki kuuleb ikka ja jälle ütlemast, et ka tavatarbija peab oma otsuste eest vastutama ja vahetevahel on hea, kui keegi õlale koputab ja paar sõna ütleb, ent päris nii ei saa ju et paneme kauplustesse mida iganes müüki ja las inimesed ise otsustavad mida osta ja mida mitte.

Ilmselgelt oli tegemist kassiiri omaalgatusliku kampaaniaga. Ühel hetkel ta lihtsalt tundis, et peab midagigi tänase tarbimiskultusliku ühiskonna mentaliteedi lõkkamise lõpetamiseks tegema. Juba ühele inimesele probleemkoha väljatoomine võib tuua muudatuse. Saan sellest imehästi aru, aga tahan siiski küsida, kui efektiivne see on? Jah, ma olen pessimist, kui ma kardan, et soovist teha head saab suur paks pahandus. Kardan, et nii mõnelgi kliendil võib tekkida negatiivne vastureaktsioon.

Pealegi, ei tea müüja essugi mis eesmärgil, millises konditsioonis või oludes keegi omale ühekordselt tarbitava toote ostab. Klient võib olla kasvõi nullkulu esileedi Bea Johnson, kes näiteks teeb mingisugust uurimistööd ühekordsete toodete kohta või kelle ämm palus tal tema eest korra poes käia. Põhjuseid võib olla tõesti väga erinevaid, miks üks inimene ostab omale poest üht, teist või kolmandat. Kaupluses käies peab jääma inimestele teatav anonüümsus ja privaatsus.

Toon siia ühe natuke teistsuguse näite, mis valgustab paremini seda, et inimesed ostlevad kauplustes asju väga erinevatel põhjustel ning paljud neist ei vaja kauplusesaalis päevavalgele tulemist. Paar aastat tagasi töötasin ma lasterõivaste kaupluses. Ühel päeval tuli kauplusesse naine, kellele aitasin vastsündinud laste riideid otsida. Olin ise hästi entusiastlik ja agar, üritasin ka natukene kliendiga juttu ajada. Sain aga üsna kiirelt aru, et midagi on valesti. Naine oli kuidagi ... tuim. Ta ei tahtnud osta natuke suuremaid riideid, otsis spetsiifiliselt kõige väiksemat numbrit. Tavaliselt võetakse ikka riideid selle arvestusega, et pisbeebid kasvavad kiirelt. Kuidagi tuli jutuks ka vastsündinutele mõeldud kindad, mis on selle jaoks, et beebid oma üpriski pikkade küüntega nägu ei kraabiks. Ma ei mäleta mida ta ütles nende kohta, aga mulle jäi kuidagi mulje, et tema lapsele neid kindlasti pole vaja. Kogu meievaheline õhustik ja suhtlus oli hästi hästi imelik. Mu endalgi tuju läks ära. Tollal ma ei osanud sellest kliendist midagi arvata, küll aga jäi mulle meelde see kummaline emotsioon/energia, mida tavaliselt beebirõivaste ostjad edasi ei anna.

Paar kuud hiljem juhtusin ma oma elus kokku ühe teise naisega, kellega pikemalt suhtlema jäädes selgus tõsiasi, et ta kaotas nurisünnitusega oma paarikuused kaksikud. Olenemata sellest, et lugu on kohutavalt kahetsusväärne ja kurb, lisas sellele veelgi suuremat õudust ja valu fakt, et ta pidi oma surnud lastele poest riideid minema ostma. Kui ma temaga sellest rääkisin, tuli mulle koheselt meelde see kummaline klient, kes mind nii imelikult tundma pani. Kas tõesti siis tema ka ...?

Klienditeenindajana ja ka lihtsalt inimesena õppisin sellest kogemusest palju. Peamiselt aga seda, et kauplus on ala, kus kohtuvad väga erineva tausta, olude ja mõtteviisidega inimesed. Klassikaline viisakus, mis hõlmab endas sõnapaare nagu tere ja head aega, palun ja aitäh, võimalikult vähe familiaarsust, pärimist ja kommentaaride tegemist olgu suhtluskeeleks. Kes mida ostab, ei ole mitte kuidagi kellegi teise inimese asi ja igasugune muutus peaks tulema heaga, mitte vitsaga.

Kassiirile soovitaksin aga seda, et ta räägiks oma kõikidest muredest ja ettepanekutest otsestele ülemustele, juhatusele, kirjutaks sisseostjale vms. Kaupluse poolt tehtud otsustel on palju suurem  ning edumeelsem mõju, kui üksikisiku aktivism seda olla saab.



Mis sina arvad? Kuidas suhtuksid sellesse, kui kassiirid hakkaksid sinu valikuid poes kritiseerima?

Kommentaarid

  1. Mitte kunagi ei tea teise inimese põhjuseid, tema tausta jne. Ma ise ei kritiseeri ka mitte mõttes enam teiste inimeste valikuid, sest ma ei tea. Hinnangute andmine mis iganes teemal on tänamatu. Kui keegi küsib arvamust, annan selle siiski ausalt. Jah, teavitustööd tuleb teha, kuid selleks on oma aeg ja koht ja tihti tuleb seda teha taktitundeliselt. See on väga peen tunnetus, mida ja kuidas ja kus öelda. Oma maailmavalu ei saa teiste peale välja valada. Igaühel meist on oma tee käia, mingid arenguetapid läbida. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. See on hästi öeldud, et igalühel meist on oma tee käia ja oma arenguetapid läbida.

      Kustuta
  2. Kuigi pean samuti teiste inimeste harimist oluliseks ja oma sõbraga koos poes olles näiteks mainiksin talle seda kindlasti, siis siin kohal suuresti nõustun sinuga. Ei ole kindlasti okei, et poes kassapidaja kellegi ostetud asju kommenteerima hakkab. Leian, et sellel töökohal, nagu sa juba mainisid, on oluline säilitada anonüümsus ja privaatsus. Mina kliendina tunneksin end väga ebamugavalt, sest võib-olla tõesti olen ma see inimene, kel on alati omad nõud kaasas, kuid just täna unustasin. Sel juhul ei julgeks enam selle kassiiri juurde minna, sest võib-olla kui ostan järgmine kord paki krõpsu, saan ka noomida toidu ebatervislikkuse eest?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mhm. Natuke kentsakas ka kassiirile hakata seletama, et muidu olen tubli oma nõude kaasaskandija, aga vot seekord unustasin.

      Kustuta
  3. Minu arust siin rulluvad lahti veel teisedki probleemid, et miks poodides on müügil igast jama, mis tegelikult on väga halb meile ja meie planeedile ning ka see, et ühiskonnas on norm niimoodi lõunat süüa - väga palju ühekordseid nõusid kasutades.
    Mul on tunne, et meie ühiskond on üpriski laisk või siis häbelik ning kardab teiste pilke nt et kuidas ma lähen võtan poest midagi oma koti sisse või ostan oma termosega kohvi teised ju raudselt vaatavad ja mõistavad hukka. Aga kui saab oma pakendiga soodustust, siis äkki see rahaline aspekt on heaks põhuseks mitte häabelik olla, sest see on ühiskonnas aktsepteeritav.
    Isiklikult vaatevinklist: irratsionaalne nagu inimesed ikka tahan tihti osta midagi liiga pakendatud või ebatervislikku, siis on hea kui keegi toob manitsedes ka mu mõistuse kohale, aga jah, kas seda võiks teha kassapidaja on veel kaheldav.

    VastaKustuta
  4. Tere!
    Ma olen väga üllatanud teie ostukorvist. Miks on nii palju pakendit ja eriti kilet? Ma mõtlesingi, et teie ei kasuta seda?!!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Falafelid on pappkarbis, klaaspurkides on määrded. Kaks ainsat kilekotti, mis fotol näha on mul kasutuses juba aastaid. Jah, uut kilekotti ei osta, aga see ei tähenda, et mu elus vanu plasttooteid ei oleks :)

      Pealegi ei ole fotol minu tavapärane poeskäik. Tegemist oli ühe koostööpakkumisega, mille raames proovisin erinevaid toite.

      Kustuta
  5. Vot jah... iga asja jaoks on oma koht ja oma hetk. Kassiir poes pole kõige õigem valik, sest tal on kliendiga kokkupuude nii lühikest aega ja ta ei tea, miks selline otsus tehti. Seda saaks ju ka viisakamalt teha, öeldes nt et meil on ka korduvkasutavaid söögitarbeid (nt puidust) müügil vms. Selle sõnastusega oleks mul kui kliendil küll jube vastik tunne jäänud.
    Samamoodi ei hüppa ka mina sõbrannale turja, et miks ta meie ühisele sõbrannale mingi kalli loomadel katsetatud kosmeetika kinkis (mida ma tean, et sõbranna eriti ei kasuta nagunii, kui oleks võinud näe palun https://www.kingitus.ee/kingitused-kategoorias/lend-kuumaohupalliga-kingituseks hoopis elamust kinkida. Muidugi ma võin mingi muu moment ju vihjata, et ehk ei tasu asju nii palju osta või vähemalt arvestada sünnipäevalapse soovidega. Aga sel hetkel kui nt kinki üle antakse, ei ole küll minu koht suud avada.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused