NEGATIIVSUSE EDASIKANDMINE



Istun verandal. Peale pikka tööpäeva on nii mõnus võtta endale istumise alla pehme padi, käekõrvale Alpro metsapähklijäätis ja lõõgastuda oma seltsilise rüperaaliga. Käisin just ka vannis, soe päikeseloojane tuul kuivatab niiskeid juukseid. 

Viimasel ajal on mu mõtteid vallutanud üks teema, mis paneb kukalt kratsima ja küsimusi esitama. Pole see midagi muud, kui negatiivsus. Kõik algas sellest, et mu lähedane sõber hiljuti ütles mulle, et ma räägin talle liiga palju halbadest asjadest, mis minuga juhtuvad. Ma tõepoolest üllatusin, kuna tema öeldu vastab tõele, ma ei olnud lihtsalt selle pilguga osanud varem meie suhet vaadata. Lisaks nägin tema silmist kurbust - ta ei jaksa minu murekoormaid kanda, sest et tal endalgi pagasit piisavalt. Sain ühtäkki aru, et ma kasutan teda ära: nutan temasse nagu patja, tahab ta seda või ei. Kallan teda pidevalt oma kõikide murede, ebameeldivate seikade või nukrusehoogudega üle. Eks muidugi jagan ma ka oma häid kogemusi, aga kõige rohkem koorman teda ju muidugi negatiivsusega. Ja kõik see mis halb, kleepub hullumoodi hästi.

Kas ta tõesti peab lugema seda ebameeldivat kommentaari, mille instagramis sain? Kas mu sõber peab läbi elama need seigad kui ma juuksekarva oma toidu seest avastasin, ühistranspordis keegi võõras mees oma käe mu reiele pani või kui ma oma tädiga tülitsesin? 

Ma ei olnud sellele varem mõelnud, kas säärastest kogemustest rääkimine on ilmtingimata vajalik. Eks muidugi on eluterve suhte alustala nii hea kui ka halvaga toimetulemine, aga oluline on ka astuda samm eemale ning vaadata kuidas negatiivsus (selle jagamine, omavaheline analüüsimine jne) suhet mõjutab. 

Selle teemaga ühtib üks napp kommentaar blogilugejalt. Keegi kirjutas, et minu postitused olid varasemalt hästi negatiivsed. Mulle jäi see meelde, sest taaskord ei olnud ma kordagi selle peale mõelnud kas ma kipun siin blogis jagama endast pigem häid mälestusi ja kogemusi või vastupidi või ehk kõik on tasakaalus. Eks muidugi võib plärtsuda, et minu blogi, kirjutan kuidas tahan, aga mis normaalne suhe see veel on? Ma ei taha võõraid inimesi ära kasutada, et nende peal oma frustratsiooni välja elada. See ei ole ju teps mitte aus! Keegi ei vääri seda. Keegi ei vaja oma ellu lisaannus negatiivsust. 

Enda poolt oskan seda öelda, et põhjus, miks ma kirjutan oma negatiivsetest kogemustest, on seetõttu, et see leevendab. Ma ei eelda, et keegi peaks mulle appi tormama lahendusi otsima ja lohutussõnu pakkuma. Pigem ma saan sõnu ritta seades iseendast paremini aru. Kirjutamine aitab probleeme analüüsida ning kogetule rahulikus meeleolus tagasi vaadata. Aga kas see tähendab seda, et ma kindlasti pean seda sõnumit maailmas levitama?

Viimastel nädalatel olen ma tundnud end veidi üksildaselt. Tundub, et kätte on jõudnud see aeg, kui turistiperiood on otsa saanud ning naha vahele hiilinud koduigatsus. Tunnen puudust sõpradest, kallistamisest ja sellest, et mul on võimalus tulla õhtul koju ning oma päevast rääkida. Muidugi ma saan seda kõike siin teatud kujul või teisenduses, ent mitte nii nagu ma harjunud olen. Nii, ja siis ma tahangi otsida seda murekurtmist oma blogist. Oi kui palju kordi ma olen istunud siia arvuti taha ning alustanud mingisugust vingumise postitust, sest et ma ei oska muul moel oma meelekibedusest vabaneda. Ma päriselt ka ei oska oma päeva jooksul kogetud nõelatorgetest vabaneda. Mul peab olema keegi kellele kurta. Kas sa saad minust aru?

Aga nagu sa võibolla oled tähele pannud, siis viimastel nädalatel ei ole tulnud mu blogisulest nutulaule. Noh, võibolla on, aga ma pole neid lihtsalt avaldanud ja teistele inimhingedele pähe üritanud määrida. Ma nimelt tegeleda sellega, et ma oleksin rohkem positiivsem, optimistlikum ja vähem tundlikum. Lisaks proovin ma ka oma pisimuresid muundada muuks, kui koormuseks kellegi teise õlul. Ma ei väida siin seda, et minust saab ninnunännu rõõmurull. Üritan jääda ja saada inimeseks, kes püüdleb elurõõmu ja siiruse poole ning õpib tasakaalukalt kõige halvaga toime tulema. Praktilises mõttes tähendab see seda, et üheksa korda mõtlen, ühe korra teen. 

Kommentaarid

  1. Vähem tundlikkust nõuda tähendaks nõuda, et oled vähem sina ise. Iseasi on see, kuidas ennast väljendada ja kellele. Ma arvan, et inimesed, kes ehk kogevad igapäevaelus negatiivsust vähe, saavad selle jagamise vajalikkusest kehvemini aru, kui need, kes seda samuti tõesti pidevalt kogevad.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused