PÄEV ELUS



Kuna mul on siin hästi hektiline töökorraldus, siis mul tekib vahetevahel selliseid eksprompt auke või isegi vabasid päevi. Täna oli üks neist, mil ma sain teha mida tahtsin. Kuna ma ei ole varem Londonit külastanud, siis üritan võimalikult palju seda ja selle lähiümbrust avastada. Kahjuks aga on uut infot kogu aeg nii palju, siis ei pruugi ma kõike oma siinsest veedetud ajast hiljem mäletada, mistõttu võtan ma ette ning üritan mõnda päeva otsast lõpuni kirja panna. Siin siis üks selline, päev elus, Londonis.

Ärkasin üles umbes kuue aeg, kuigi oleksin võinud pikemalt magada. 

Sättisin end korda, võtsin arvuti endaga kaasa ja läksin pererahvaga hommikust sööma. Eelmisel päeval olin endale ostnud vaniljemaitselist Alpro jogurtit, müslit ja mustikaid (jah, kõik olid pakendites). I. teeb mulle igal hommikul teed, ilma et oleksin seda kordagi palunud. Sõin, jõin, üritasin ühe käega blogida ja juttu puhuda. Siis selgus, et mul on päev vaba. Guugeldasin kiirelt mida teha, kuhu minna ja ega ei läinudki kaua kui suundusin majast välja. 

Ilm oli jahe, inimesed käisid jopedega. Mul on mingi vihmaürp, mis väga sooja ei anna ja ega mul ühtegi kampsunit kah pole. Tuul aga külm ja päikest ei kusagil. Natuke oli jahe, aga linnaturistina olemine on ju teada, et see toimub enamasti siseruumides ja kitsastes tänavates, kus tuul ikka pikali ei puhu. Päeva plaan? Külastada tarbekunsti muuseumi, vähemalt ühte kunstitarvete kauplust, võibolla koomiksipoodi, sooja jalavarju ja kehakatte võiks ka kusagilt muretseda.

Mõtlen alustada hommikut lähiümbruskonna uurimisega. Võtan suuna Canary Wharfi, mis on Londonis üks ärirajooni piirkond. Tatsan aegamisi sinnapoole, vahel leian end keset suurt ristmikku, kus teed ületada ei tohi (ma jään kindlasti siin ühel päeval auto alla), vahel satun tupiktänavasse. Lõpuks jõuan aga sinna kuhu vaja - kõrghoonete vahele. Seal saab iga vastutulev inimene aru, et ma olen turist, kuna kõik on ülikondades. Maapealne eluke näib kulgevat tempokas rütmis, kuigi ma kindlasti mitte ei ole valmis selleks, mida ma näen siis, kui suundun maa alla. Suur inimmeri lainetab metroo, kiire töölõuna krabamise ning kes teab veel mille vahet. Nii palju inimesi! Tallinnas näeb sellist rahvamassi üheskoos vaid laulupeo lõppedes, siis kui viimane laul saab lauldud ja kõik sätivad end kodupoole.

Ega seal kõrgete pilvelõhkujate vahel mul midagi tarka teha pole, võtan metrooga suuna kesklinna. Muide, siin on täiega mõnus kasutada ühistranspordi jaoks tavalist viipevõimalusega pangakaarti. Ei ole vaja iga kord piletit osta, spetsiaalset kaarti selle linna jaoks vormistada ega midagi. Mugav ja lihtne, see mulle meeldib.

Nii. Metroopeatusest maha tulles otsustan ekspromt mõttena minna hoopiski tarbekunstimuuseumi asemel loodusajaloo muuseumisse. Sinna suundudes näen aga suurt välitelki, mis reklaamib end kui liblikate loomaaed. Ohhoo, mis see on. Midagi olin sellest kuulnud, pidavat saama kõndida liblikate keskel. Põnev, aga samas ega mingi nunnutav liblikaarmastus mind sinna ei tõmba. Kes mu blogi kauem lugenud on, siis ta teab, et ma ei poolda loomaaedasid ega muid loomi kasutavaid asutusi, mille peamine eesmärk on kommertslik meelelahutus. Liblika loomaaed ei ole erand. Või äkki on? Saamaks oma küsimusele vastust, otsustan osta pileti ning oma silmadega kaeda millistes tingimustes nad elavad, kuidas on tagatud nende turvalisus jne.







Liblikate loomaaed on väga lahe! Iseasi on muidugi see kui väga nad oma liblikaelu elada saavad. Ei tea. Natuke paanikat tekitasid aga juhtumid, kui inimesed väga hoolikalt oma keskkonnas ei liigelnud. Tihti olid liblikad kõnniteel ning oleksid võinud vabalt saada peale astutud. Nad ei olnud ka väga arad, mistõttu käbedalt äralendama ei kippunud. Üks u 10 sentimeetrise läbimõõduga liblikas sättis end isegi minu jala külge. Ei tea kas plaanis minuga koos põgeneda või mis, igal juhul pühkisin ta tükikese lehega oma säärelt maha ning jätsin temaga hüvasti. Midagi tarka ma sellise uue lemmikloomaga küll poleks osanud teha. Mis mulle aga liblikaloomaaia puhul meeldis oli see, et sain oma kaameraga fotojahti pidada ning isegi kiireid sketse joonistada.

Peale seda toredat käiku läksin Loodusmuseumisse, kus valasin sõna otseses mõttes pisaraid, sest nägin maailma kõige ilusamaid kive. Seal oli hiigelsuur saal vist kõikide maailma kiviliigi (?) eksemplaridega. Kui eripärane maailm olla võib - kasvõi kivide näitel. Eks seal oli muudki põnevamat, mistõttu olin hiigelsuurte skelettide, topiste ja näiteks loodusillustratsioonide seltsis ikka tunde ja tunde. Ja ausaltöeldes läheks isegi tagasi, sest kõike ikka ei suutnud ära vaadata. Pealegi, kuna enamik muuseume on Londonis tasuta, siis küllap saab seda kogemust taasnautida.

Mis veel? Ahja. Siis käisin söömas ühes taimetoidurestoranis ja kunstitarvete kaupluses nimega "Let's fill this town with artists". Poes oli hea kõige väiksema numbriga pintslite valik, mistõttu ka ise skoorisin paar isendit. Kahjuks kauplus aga väga head muljet endas ei jätnud, sest ma olen üpriski kindel, et üks teenindajatest arvas, et ma tahan midagi piistu panna ning kassas sain ikka kilekoti+paberkoti+kleeplindi kombo kuigi palusin oma asju mitte pakkida. Lisaks oli pakutav kaup kallivõitu ja liialt kommertslik. Peab ikka mõne erilisema ühel päeval üles otsima.

Jalutasin linnas veel ringi, ühel hetkel avastasin ühe armsa raamatupoe. Seal oli natukene naljakas seik see, kui tualetti minnes jõudsin kogemata avada ukse, kus lukk oli unustatud kinni keerata. Muidugi sain poole sekundiga aru, et uks tuleb kinni panna ning oodata ja vabandada. Kentsakas, et kuigi mina oleksin pidanud vabandama, siis uksest väljatulev britt vabandas minu ees ette ja taha, et tema tekitas minus piinlikusetunnet.

Õhtul nägin linnas halle rebaseid ja ristmikku, kus oli kasutusel sooneutraalsed foorituled. Metroo on toonud mulle paremasse ninasõõrmesse nohu ja linna peal patseerimine kaks villi. Selline oli minu päev.

Kommentaarid

Populaarsed postitused