TAHAKSIN ELADA NII NAGU TEISED, VÕIBOLLA?

Tänase seisuga olen Londonis elanud natuke üle kuu. Turistitunne on möödanik ja päevarutiin teritab hambaid. Tajun, kuidas hirmud, ootused ja lihtsameelsed rõõmud on nagu peale keeristormi merel liivana maha settinud. Tunne on tavapärane. See tähendab aga seda, et ma olen rohkem mina. See, kes vaatab hoolsama pilguga, mida ma süüakse, koju tuuakse jne. Kaua ikka mu rahakott jaksab kolme toidukorda väljas süüa või pidevalt põnevaid vegantooteid proovida. Eile näiteks käisin sõbrannaga hiinalinnas söömas, kus esimest korda tundsin, et ma igatsen lihtsat tavalist keedukartulit või Laurise viimasel minutil kokkusegatud möksi, sellest mis kapis on. Kuu aega oli tore küll "puhata ja mängida", aga ega lõpmatuseni nii ju ei saa.

Ma olen sellest aegajalt siin blogis mokkamisi rääkinud, et ma tahan kas blogi kinni panna või lõplikult nullkulust kui ennast defineerivast mõiste kasutamisest loobuda. Sellel on palju põhjuseid miks. Peamine neist aga seisneb selles, et tasapisi oma elu elades olen ma kaotanud selle nullkulu innustuse sära. Vahetevahel mulle tundub, et ma lihtsalt ise elan oma elu raskeks. Paljusid minu sõpru küll ei häiri, kui nad arbuusikoori segaolmejäätme konteinerisse viskavad või joovad ühekordsest topsist vett. Vahel ma imestan suurte silmadega, kui murevabad teised inimesed minu ümbruses on. Tahaks ka nii olla. 

Aga tegelikult ei tahaks kah.

Oma nipernaadiliku reisilusti najal olen ma teinud nullkulust niiöelda pausi. Osa puhkusest on tingitud teadlikult, osa paratamatult. Esmalt olen lubanud endale toimetada ladnamalt - ostan poest sellist toitu mida tahan. Siin ju suurepärane valik kõike head paremat. Muidugi tahan maitsta ka neid toite, mida kohalik rahvas sööb, mitte lihtsalt pakendivabalt leitud juurikaid. Eks muidugi ostaks hea meelega lahtiselt veganiseeritud sinihallitusjuustu, pitsat või kasvõi nektariine, aga kahjuks on enamikes supermarketites ja turgudel siin 90% söögist mingisuguses pakendis. Oma kotid ja rätikud on mul ikka kaasas olnud, ent sellegi poolest on pakendivaba kauba hakimine pigem jahil käik, mis nõuab kannatust ja aega. Täna näiteks tahtsin bussiga sõita Hetusse, mis on Londoni esimene vegan zero waste pood. Sinna minekuks oleksin ma pidanud sõitma VIISKÜMMEND KAHEKSA bussipeatust. Tagasitulek ka muidugi.

Tänu sellele kombinatsioonile - uus keskkond, huvitavad toidud, turvavõrgustiku puudumine, enese premeerimine "reisil", kohalik pakendiülistuskultuur - olen ma enda kohta palju uut teada saanud.  Peab ütlema, et see hingeviiv on mulle päris hästi mõjunud. 

Esmalt tõden, et mul on viimase kuu aja jooksul tekkinud ligikaudu 4 poekoti täit plastpakendeid ehk siis üks prügikotitäis jäätmeid nädalas. Seda on minu jaoks palju. Kohe tõesti väga palju. Kui ma ise mõtlesin, et minu "puhkus" saab olema lust, rõõm ja lillepidu, sest lõppeb see keskkonnahala, siis ma kindlasti eksisin. Mul on hoopiski piinlik iseenda ees. Tubli! Täpselt seda mul ongi vaja olnud.


Ükspäev käisin lahtist kaupa ostmas. Tundsin end kui kala vees! 


Kui Tartus elades näis mulle, et minu nullkuluideaal on liiga raske saavutus, mis ampsab minu energiast liialt palju ja ikkagist ei paranda maailma grammi eestki, siis täna vaatan ma minevikule helgemalt tagasi. Elu näis just lihtsam olevat.

Hea näide on see, et meil oli kodus alati süüa, siin aga on toiduga rohkem jama kui väärt on. Kuna meil oli varutud sahvrisse kõik põhilised toiduained, nii kuivatatud, marineeritud kui ka mis iganes muul kujul, siis toitu oli alati. Seetõttu käis ka söögitegemine hõlpsalt. Mina küll ei jaksa iga päev mõelda, mida süüa teha ning mitu korda nädalas poes käia. Nii mõnus, kui sul on kapis seda-teist-kolmandat, millest üks kiire roog kokku keerata. Ja ei mingeid pakendeid. Prügi väljaviimine on ju ka tüütu tegevus! 

Võiks öelda, et mu elu oli Tartu korteris nullkulu reeglite järgi paigas. Igasugused kodused tegevused sujusid kenasti, kõik oli isegi super! Eks ikka oleks saanud nipet näpet paremaks timmida, aga suures plaanis me elasime oma toredat keskkonnasõbralikku elu. Aga eks vist ongi nii, et see, mis sul nina all, see ... jääb väheseks. Paljud minu toimetamised olid muutunud pimedateks harjumusteks, mistõttu mulle hiiliski aegamisi aimus, et minu panus maailma on liiga triviaalne. Mul tekkis tunne, ma olen petis, kes blogis kaagutab öö ja päev sellest, et igaühe kohus on hoolida oma keskkonnast, aga ise ei liiguta lillegi. 

Olen mõelnud küll, et äkki pööraks kogu sellele "keskkonnajurale" selja, ning elaks oma elu täpselt nii nagu suur enamik teisi seda teeb. Selgub aga, et ma ei saa. Ei hakkagi kunagi saama. See olengi mina, mille eest ma kuhugi lolli peaga põgeneda tahan. 

Kommentaarid

  1. Suuresti süvendab ükskõiksust see, kui olen tülikusest hoolimata sorteerinud oma biojäätmed muust prügist eraldi ning näen, kuidas keegi iganädalaselt sinna rohelisse kasti kilekotiga asju viib ja prügimehed selle tõttu kogu sisu olmega kokku valavad.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Teeb meele mõrudaks küll selline vaatepilt. Vahel saab asju omaalgatuslikult ümber tõsta, aga kuna need biokonteinerid on nii sügavad, siis ega seal eriti midagi põhjast koukima küll ei hakka.

      (Mulle täiega meeldivad Inglismaal olevad pisitillukesed konteinerid, mis on pigem ämbrid. Need on mõeldud biojäätmete kogumiseks. Vot sinna küll naljalt keegi oma telerikarpi ega musta prügikotti toppima ei hakka, liiga väike lihtsalt selle jaoks! Hhah!)

      Kustuta
  2. Aitäh nii ausa postituse eest! Ma ei ela küll sugugi nullkulu põhimõttel ega muidu ekstra keskkonnasäästlikult, aga ka minul süda tilgub verd, kui näen jälle hunnikut ühekordseid nõusid või väga mõttetuid plastpakendeid...ja mõtlen, et mõnikord tahaks elada ilma selle pitsitava tundeta, lihtsalt tarbida seda, mille järele isu on, süümekaid tundmata pakendite jm ühekordse jama pärast.

    VastaKustuta
  3. Nii ehe postitus ... <3

    Minule väga meeldib sinu blogi lugeda (üks väheseid, mida pidevalt jälgin) ja ma loodan, et sa seda kinni ei pane ning ikka kirjutad oma mõtetest, avastustest, kogemustest ning läbielamistest. See toetab ja innustab teisigi, usu mind!

    Nullkulu on minu jaoks ideaal, mille poole püüelda. Ideaal, mida reaalsuses tervikpilti vaadates võib-olla veel ei eksisteeri aga mis paneb mind siiski paremaid ja keskkonnasõbralikumaid valikuid tegema. Ja nullkuluteemalised blogid on väga innustavad.

    Sina innustad mind, mina innustan kedagi teist, tema omakorda veel kedagi ja sedasi ongi juba terve hulk inimesi, kes püüavad igapäevaselt paremaid valikuid teha.

    Edu ja jaksu sulle!

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aii....
      Ma arvan, et sellel blogil on sisu ning blogijal annet ning eriti seda viimast ei tohiks küll kuidagi raisku lasta. Mõingane chill elu vahelduseks pole paha, kuid mõistlikes piirides tarbimisühiskonna kinnisideedega võitlemine võiks ikka jätkuda:)
      Isegi kui vahetevahel tundub see üle vindi keeramisena, ei maksa unustada, et "vastaspool" on ammu üle vindi keeratud ning tasakaal saabub siis, kui üle vindi keeramise tase on mõlemal poolel sarnane:)

      Kustuta
    2. Tänud toredate sõnade eest!

      Kustuta
  4. Loodan, et sul jätkub jaksu blogiga jätkata! Vanuselt võiksin sinu ema olla, aga sinu blogi innustab mind ja saan aru, et olen õigel teel. Olgugi kasuteguriks ainult grammike, jätkakem siiski! Vahelpeal ongi vaja teistsugust maailma näha, et saada aru ... ;)

    VastaKustuta
  5. Tänu sinu blogile olen hakanud oma prügi hoopis teise pilguga vaatama. Aitäh Sulle inspiratsiooni eest. Täitsa nullkululisest elust on minu elu veel kaugel, kuid iga muudatus saabki alguse väikestest asjadest.
    Kuigi praegu on elus umbes selline hetk, kus tundub, et ma üritan kogu maailmavalu enda õlgadele võtta ja valutan hinge planeedi tuleviku, tühjakskaevandatud maapõue pärast, kiirmoe hulluse ja ka selle kuumalaine pärast.. Kas pole mitte tobe enda elu niiviiai raskeks elada? Sellistel hetkedel soovin minagi, et ma ei võtaks seda kõike nii enda südamesse ja elaks palju muretumalt. Kuid lugedes Sinu postitust sain aru, et iseenda eest põgeneda ei saa. Tuleb leida tasakaal ja mitte üle muretseda (hea öelda, palju raskem ellu viia).
    Aitäh sulle selle postituse ja selle suurepärase blogi eest.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused