KÜSIMUSED-VASTUSED

Viimastel kuudel on blogi saanud palju uusi lugejaid, mistõttu tundus olevat paslik teha üks küsimused-vastused postitus. Küsimused kogusin kokku nullkulu instagrami lugudest ja facebookist. Siin nad on, suvalises järjekorras - ole lahke.



Kas sa teeksid kunagi "trash jar'i" ehk eksponeeriksid kõiki oma jäätmeid? Miks?

Eelmisel aastal kaalusin ma oma prügi iganädalaselt. Tegin seda maksimaalselt kaks kuud ja siis lõin käega. Ütleme nii, et see oli täiesti mõtetu ega viinud mitte kuhugile. Koheselt tekkisid igasugused küsimused ja probleemid. Näiteks kas oma kassile ostetud kassikrõbuski pakendid on minu prügi või mitte? Aga linnakorilusega tekkinud toiduainete pakendid - kas ma peaksin neid ka kaaluma ja oma kujuteldavasse purki arvama? Mis siis, kui mulle tuuakse mõni kingitus või külakostitus ja nendega kaasneb mõni jääde? Kas reisil tekkinud prügi peaks ka sinna hõlmama? Aga arstil käiguga tekkinud jäätmed? Juuksuri juures? Ilusalongis? Mis siis kui keegi pistab mulle konverentsil näppu ühekordses topsis kohvi? Kas alles peaks hoidma kasutatud kondoomid või ümbertöötlusesse suunatud vana diivani? Tänapäevases ühiskonnas prügi on absoluutselt paratamatu. Muidugi seda saab vähendada, tõsta häält ja selle vastu võidelda, aga päeva lõpus peab isegi kõige kangekaelsem nullkululine tõdema, et prügi juhtub.

Trash jar on müüt ja eksitab inimesi. Näiteks Eestis on seaduse järgi kõik poestostetavad kaubapakendid ümbertöötlusesse suunatavad. Kui ma sorteerin oma biojäätmed ja pakendid eraldi, siis võiks tõesti öelda, et olmejäätmeid ehk prügi minul ei teki. Biojäätmed lähevad kompostimiseks ja pakendid saab viia pakendikonteinerisse. Selle süsteemi järgi olen ma tubli! Inglismaal on aga lugu teine. Siin on iga pakendi peale spetsiaalselt kirjutatud, kas see või teine on ümbertöödeldav või mitte. Siin ma ei saa elada oma senist näilist idüllilist elu, kus ostan mida tahan, sest kõike pakendeid ei saa panna sorteeritud jäätemete konteinerisse. Seega siin mul justkui tekib olmeprügi ning minu teoreetiline trash jar oleks ammuilma lõhki.

Paljud nullkululised, kes eksponeerivad oma purke, ei pane sinna ohtlikke jäätmeid, riideid, mööblit, vanu autoosi jms. Enamasti on nende sisu palju lihtsakoelisem. Minumeelest jätab säärane süsteem purgiomaniku nadisse seisu, kuna purk ei esinda päris elu.

Mul on hea meel, et ma ei ole purgiideega kaasa läinud. Küll aga kahetsen ma seda, et näiteks mõnes tele- või raadiointervjuus on minult küsitud kas ja kui palju ma prügi tekitan, siis ma ei ole saanud oma vastuseid pikalt lahti seletada. Aus vastus on see, et mul tekib prügi. Kõigil tekib pürgi. Kuidas seda aga kategoriseerida - komposteeritav,  ümbertöödeldav, energiaks muudetav, prügilasse ladestatav - muudab prügi definitsiooni ja lausa kogust. Purgimeetodil on vildakas kriteeriumistik.

Kas ja kui siis miks sul püsib lootust, et sel, mida sa teed, on mingit tähtsust?

Eks ma vahel ikka mõtlen, et on palju lihtsamaid viise kuidas elada. Mul on näiteks selliseid sõpru, kellel on keskkonnast täiesti suva. Nad ei pilgutaks silmagi, kui pool floorast ja faunast sureks. Vahel ma imetlen nende igornatsust, mugavust ja pimedat elurõõmu. Tahaks ka nii kalk vahel olla. Eriti siis kui mu uudisoogu satub hunt, kelle pea on kanistris, ise janust ja näljast nõrkemas.

Mingi osa minust teeb seda, mida ma teen, sest ma elangi nii ja ma ei näe, et see oleks kuidagi eriline või teistmoodi. See on loomulik. Ma sisimas loodan, et minu teod saavad ühiskonda aidata, aga ma olen tegelikult väga suur pessimist ja seetõttu ma oma hingesopi lootusi valju häälega kusagil ei jaga.

Kas pole mitte hirmutav, et päevad aina edasi ja edasi, seda rohkem ilmub meie uudisvoogudesse koledaid lugusid keskkonnast ja eriti inimmõjust sellele? Viimastel kümnenditel on olnud keskkonnateemad suusoe matsutus, mis nii umbkaudselt vihjab, et võibolla tuleb kliimasoojenemine ja maailm saab hukka. Praegu on see aga käes. Just nüüd. Võta uudisteportaal lahti ja sa näed, et Jaapanis on temperatuur rekordiliselt 41 kraadi või Läänemeri pole kunagi nii soe olnud. Olen üpriski veendunud, et minu eluajal saab näha ikka väga suuri kriise ja koledusi. See annab mulle jõudu ja motivatsiooni, sest ma tahan elada. Kui mul oleksid lapsed, kindlasti pingutaksin isegi rohkem.

Kas prooviksid zero waiste elu?

Ma päris täpselt ei saa aru mida selle küsimusega mõeldakse, aga kui ma ei teaks mitte midagi nullkulust, siis vastus sellele küsimusele oleks vast eitav. Haha. Esimese ropsuga näiks see vägagi utoopiline olevat. Sama arvasin ma kunagi veganluse kohta. Ma sain aru, mis asi on veganlus ja kuidas see töötama peaks, aga ma reaalselt mõtlesin, et seda ma küll tegema ei hakka. Taimetoit aga ei tekitanud minus mingisuguseid küsimusi. 

Kus sa üldse oled? Mis sa Londonis teed?

Olen Inglismaal, Londonis tõepoolest. Ega ma eriti polegi seda avalikult lahanud miks ma praegu siin elan. Mind on väga üllatunud, kui paljud inimesed on mulle kirjutanud või endast muul moel teada andnud, et mis ometi minust saanud on või mis saama hakkab. Väga armas on näha, et täiesti võõrad inimesed minu tegemistele kaasa elavad. Eestist ma lõplikult pole kuhugi kadunud, lihtsalt kooliõpingud ja praktika on mind viinud praeguse seisuga vähemalt kaheksaks kuuks Eestist ära. Eks elame näeme, mis siis saama hakkab. Kindlasti tulen ma järgmise aasta sügisel kooliaastaks tagasi, sest viimane kooliaasta on tarvis lõpuni vedada. Kuhu me siis edasi õppima läheme ja kolime - ei tea. Küll aga kindlasti olen ma järgmised kuud ja aastad palju liikvel, et vaadata mida oma eluga teha ja kuhu paigale püsima jääda. 

Mida ma siin Londonis teen? Eks ma üritan kõik selle oma elust, mis otseselt minu blogi märksõnadega - aeglane elu, nullkulu, veganlus, aktivism, minimalism jne - ei haaku, eemale hoida. Mitte, et mul midagi varjata oleks. Oo ei. Blogi on minu hobi ja ma tahan selle selliseks jätta. Ma ei taha enda eksponeerimisest tööd tekitada, vaid hoopiski jätta kõik selle, mis blogi teemaga ei haaku, endale ja oma tulevikule jätta. Lühidalt öeldes on mul Londonis kunstnikupraktika. Igapäevaselt prototüübin erinevaid lahendusi ühe kunstiinstallatsiooni jaoks ja kõrvalt töötan kahe projektiga, kus olen kaasaaegse tantsu etenduste kostüümikunstnik. 

A kus Rääbu on? Kes teda nüüd jalutab?

Rääbu on minu vanaema juures hoiul. Kui ilm lubab, käib vanaema ka Rääpsuga jalutamas. Kittil minevat täitsa hästi seal Eestimaal. Eks me kindlasti igatseme teda ja tema meid, aga saame hakkama!

Kuidas te L-ga nii pika lahusolekuga hakkama saate?

Eks iga suhe vajab pidevalt aktiivset panust ja kasvatamist. Muidugi on seda keeruline teha erinevates riikides elades, aga ma ei usu, et see on ületamatu. Eriti veel seetõttu, et meil juba on varasem kogemus erinevates riikides elades. Küll aga oskan ma seda öelda, et oma kallitest eemal olek on mind taas pannud nautima pikki telefonikõnesid. Kui Eestis sõpradega läbisaamine kippus vahepeal pinnapealseks jääma, siis nüüd on see kindlasti vastupidine. 

Kui kaua oled nullkulu elustiili järginud? Kui kaua oled olnud vegan?

Nullkulu kui võimalikult keskkonnasõbralik elu on olnud minu huviorbiidis kaua. Võiksin öelda, et ühel hommikul ma lihtsalt avastasin, et ma juhtumisi elan nullkulu. Mul oli hea meel näha, et on ka teisi minusarnaseid. Ega ma eriti ei tahagi öelda, et vot ma olen elanud nullkulu ligikaudu kolm või neli või kuus aastat. See on alati miski, mille poole püüelda, kuigi seda päriselt olemas ei ole. 

Taimetoit hakkas mind huvitama juba kümme aastat tagasi, vaikselt ja tasa kadusid minu toidulaualt kana, kala, munad, piim ja muud loomsed toiduained. Ma kahtlustan, et vegan olen olnud 4 aastat. Kuigi eks ikka on juhtunud ka nii, et olen siin-seal söönud midagi kas teadlikult või mitte-teadlikult loomset. 

Mis on kõige ebameeldivam asi mida teinud oled looduse säästmiseks?

Ükskord kaevasin ma ühelt Teeme Ära prügikoristusaktsiooni ürituselt maa seest kellegi lagunenud pamperseid. Tead, rõve ei olnud see, et tegemist oli pampersitega, vaid hoopiski see, et toode oli  ajaga katki läinud. Väikesed üliabsorbeeruvad graanulid olid pampersitest välja voolanud ning neid kokku koristada oli ääretult keeruline. Ega me ei saanudki kõike puhtaks. See pani kindlasti mõtlema kõikide teiste miljonite pampersite peale, mis on sarnase saatusega või näiteks aina suurenev ja suurenev mikroplastikuprobleem.

Prügisukeldumine on minumeelest ka oma olemuselt vastik. Sorteerimata prügi hais on rõve!

Millega asendada toidukile?

Nakkeriie! Eestis saab riidest säilekilet osta näiteks Zuzu kauplusest (link). Olen teinud ka ülevaatliku postituse kuidas ise nakkeriiet teha (link).

Kommentaarid

Populaarsed postitused