KULGEMISENI, ARMAS SÕBER



Minu üks pikemaajalistest eesmärkidest on muuta oma elu rahulikumaks ja ilusamaks. Tahan nautida igapäevaseid lihtsaid toimetamisi, võtta tempo maha, hingata ja mõelda natuke kauem kui kaks sekundit, et mis see elu ometi on. Ehk isegi päeva lõpus välja mõelda.

Viimaste kuude üks oluline rituaal, mille ma oma päevakorda pikkinud olen, on pesu pesemine. Panen mängima mõne vana Ööülikooli saate, mis räägib looduseusust või kosmosest või kellegi Tartu mälestustest või vaikusest või millest iganes, mille järgi hing just sellel momendil kaasa hingata tahab. Korjan kokku oma mustad riided, lasen kraanikaussi või vanni piisavas koguses vett, võtan kätte pesuseebi ning alustan mehaanilist hõõrumist, loputamist ja pigistamist, samal ajal kui mõtted rändavad kaasa suurte mõtlejatega.  

Ma ei kiirusta kuhugile. Võtan selle hetke.

Olen hakanud taas oma toanurkadesse - kraanikausipealsest öölauani - väikeseid lillekesi vaasidesse lõikama. Tahan rohkem kui kunagi varem naeratada koos elusaga. Eriti magama jäämine on kraadike mõnusam kui roosikimbu lõhn mind unne paitab. Pesu on ka nii romantiline pesta kui vanninurgal on purgiga mõni lillenupp.

Ühel päeval käisin joogas. Meil oli pisike kolmepealine grupp, kus õpetaja valvsa pilgu all tegime tiguaeglaseid poose ning liigutusi. Tundsin, kuidas kontides kasvas rahutus - teeme ometi kiiremini! Tahan südamerütmi tõsta, higiseks saada, tunda lihaste pingutust nii, et need vapuvad värisedes. Kas pole mitte kummaline, et isegi joogatunnis pakitseb meie hinges kiire-kiire-kiire?

Pärast kahetunnist sessiooni sügava hingamise ja tühjaks jooksnud meelega oli hea olla. Kuigi keevasesse sigivasse sagivasse suurlinna tänavale astumine lõi suure kontrasti äsjakogetu vahel, oli enesetunne kerge. Just seda rahu oligi tarvis, sest muidu ju kipume me seal hingama, või isegi öelda et hingeldama, samas kiires rütmis kui metrood tunnelites vahetuvad.

Milles ma aga kindlasti endal rutata ei luba, on inimesed. Ma annan hea meelega aega sellele, kes seda minult küsib. Kui aega ei ole, siis ma teen seda. Küpsetan kasvõi pottide ja pannidega teise valmis, et oma armsamaid sellega kostitada. Eriti nüüd jään oma põhimõttele vankumatult kindlaks, sest sain omale hiljaaegu uue sõbra, tulihingelise kapitalisti, kelle jaoks on karjääriredelil ronimine ning asjade kogumine number üks prioriteet. Sõprade jaoks on tal aega ainult nädalavahetusel. Üpriski ebameeldiv on olla selles olukorras, kus lihtne kinnominek või jalutuskäik veganmuffineid otsides toimub kellast kellani kokkulepitud kuupäeval nagu ärikohtumine. Sisimas ma kardangi, et ta investeerib teadlikult minusse aega, et ühel päeval saaksin ma olla talle kasulik.

Vastukaaluks loodan õnnestuda oma salajases plaanis näidata talle kuidas sotsialisti, kergelt kommunismi poole kaldu, elu on samuti täisväärtuslik, ehk isegi enam.

Aga see ongi vist Londoni (ja eriti kunsti/moe/disainiskeene) asi? Sõna networking ajab mind juba oksele. See on mulle nii vastukarva kui inimeste ainus eesmärk sinuga juttu rääkida on välja koukida asi, milles neile tulus olla saad. Mingis osas see on tore - ühiste huvide otsimine ning teineteise siin kibedas maailmas aitamine - aga ausõna, ma ei jaksa pidevalt valvel olla kas vestluspartneril on minu vastu siiras huvi või midagi muud. Miks mitte lihtsalt kulgeda koos? Kasvada?

Lugesin hiljaaegu raamatut The Hidden Life of Trees. Sain teada, et puud, kes elavad kõige kauem, kasvavad just tasa ja targu. Kui puu istutatakse valgusküllasesse avarasse ja toitainerikkasse kohta, sprindib puu kiirelt pikkusesse ja laiusesse. Tänu sellele aga on puus vedelikusisaldus kõrgem kui puitmassi tihedus, sellest tulenevalt ei pea ta vastu tormidele ega oska arvestada tulevikuga, kui olud peaksid drastiliselt muutuma. Metsas on aga puudel elu palju vaevalisem ning rahulikum - keskkonnamõjudele vastatakse pikkamisi. Kulgemisi. 

Kommentaarid

  1. Oled kommunismi poole kalduv sotsialist?

    VastaKustuta
  2. Väga mõtlemapanev tekst. See kipub olema Eestiski kohati nii.
    Kunagi tegi üks tark mees sellise tähelepaneku, et kui arvutid tulid, siis arvati, et nüüd on inimestel rohkem aega, kuna sama töö saab kiiremini tehtud. Läks aga kahjuks nii, et tehakse ikka sama kaua, lihtsalt rohkem jõuab nüüd tööd teha. Seega see illusoorne müüt on purunenud - mida kiiremini saab tehtud, seda rohkem tehakse. Ja see tempo kandub kahjuks üle ka teistesse valdkondadesse.
    Hiljuti õnnestus käia Hiiumaal, kus sai jalgsi läbi mere kaevatsi laiul käidud. Ja seal laiul selles seltskonnas väikese lõuna ajal oli aega lihtsalt lebada tavalisel maal, seljakott pea all. Ja märgates taevas kulgevaid pilvi tabasin end äkki mõttelt, millal mul oli viimati aega pildi vaadata. Nemad aga muudkui lähevad ja lähevad ja kuskile ei ole neil kiiret.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõned numbrid tagasi Müürilehes oli samuti sellest juttu. Tööd on läinud lihtsamaks, aega peaks justkui rohkem olema, aga on hoopistükis käärid - vähem on.

      Kui vahel mõni vana tark naine ütleb, et aeg on meie kõige kallim vara, siis läheb see mul ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Noogutan, aga unustan.

      Kustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused