RÕÕMU JA NUTU PILL

Alustasin ükspäev filmi "Minimalists" vaatamist. Kuna see mulle nagu midagi väga erilist ei andnud, siis ma tõenäoliselt seda lõpuni ei vaata. Võibolla mõnele ärihaist ameeriklasele (andke andeks minu stereotüüpne üldistus) toob maapinda jalgadele lähemale, aga ma ei ole õige sihtgrupp, mis sest, et minimalism on minu jaoks oluline. Filmist jäi mulle kõrvu aga hoopiski teistsugune asi. Nimelt üks peategelastest ütles, et alles siis kui tema ema ära suri, nuttis ta esimest korda oma täiskasvanueas - 28 aastasena. Ma olin nii üllatunud kui seda kuulsin. Kuidas on see võimalik? Pole siis ime, et ta oma elus midagi kannapöördelist minimalismi näol otsima hakkas. 

Mulle ei mahu see pähe, et kümne aasta jooksul täiskasvanud inimene ei nuta. Ei usu, et mina ja mind ümbritsevad inimesed, keda olen näinud nutmas, oleksid erilised nutupaunikud. Pigem ikka vastupidi - kõik me oleme külmad kalgid eestlased, kes naljalt oma tundeid välja ei näita. Aga siiski, võib kihla vedada, et aegajalt me ikkagist pisaraid valame. Noh, nii kord poole aasta jooksul kindlasti, kui mitte tihedamini. See, kel ühtegi pisarat kümne aasta jooksul endast välja pigistada ei suuda, peab ikka kindlasti olema ummistunud pisarakanalitega või on teisel miskit muud hirmsat katki.

Kas siinkohal saab võrrelda eestlaseid ja ameeriklasi? Kahte ühiskonda, kus ühes on juurdunud raha-raha ja raha ning teises mitte? Meile ei ole veel nii tugevalt kapitalistlik asjade kultus pähe löönud ning emotsioonituks teinud. Kas raha (janu) muudab meid tundetuteks kurkideks?



Kui tihti sina nutad? Mis on normaalne nututihedus ja kogus? Mis sind paneb nutma? Kas ilu ja rõõm ka teeb seda? 

Elukvaliteeti saab minumeelest hinnata selle järgi kas ja kui tihti inimene nutab justnimelt headuse alusel. Minul võivad silmad märjaks minna kui ma näen fantastilist kunstitööd või filmi, kuulen suurepärast muusikat jms. See on imeilus tunne, kui nutt ei tule ainult valu tõttu.

Minu viimane nutt oli tegelikult paar päeva tagasi. Käisin Mogwai kontserdil ja samal ajal kui inimeri saali lainetas, lasi Royal Festival Hall kõlaritest vaikselt rahulikku muusikat. Ühel hetkel aga istusin ma oma toolil, silmad täiesti märjad, sest ma tundsin ära loo, mida mängiti. See oli meie oma kodune Arvo Pärdi Fratres. Milline soe tunne mind valdas! Vot just see teadmine, et kodu saab alati südames kaasas kanda, tegi mu meele rõõmust nii härdaks. Kodu! Ma arvan, et on täiega ok, kui ma korraks selle pärast pisaraid valasin. 

Või siis näiteks selle, kui käisin ühel päeval Saachi galeriis üht näitust vaatamas ning ei suutnud ma end tagasi hoida. Mul oli lihtsalt nii ääretult tore näha ja tunnetada kuidas mõni kunstnik on oma loometöös täiel rinnal lõbutsenud ning lustinud. Milline enesekindlus! Milline muusa! Milline siiras inimlik inimene mulle neis töödest vastu vaatas on lihtsalt fantastiline. Ei saa neis suurtest valgetest saalidest läbi libiseda ilma emotsioonita. Mina küll ei saa.

Ma ei ütleks, et ma olen suur nutupaunik, mistõttu iga filmi lõpp ja raamatu kulminatsioon mu pisarakraanid nii muuseas lahti keerab. Ma ütleksin just vastupidiselt, et mina olen see kalk inimene, kes hoiab nii kramplikult oma "eneseuhkusest" kinni, et ei ühtegi pisarat avalikku maailma ei pudeneks. Aga ometi ei saa ma kümme aastat kõike ilusat ja ka valusat enda sees kinni hoida. Mkm. See ei ole lihtsalt normaalne.

Varem ma kindlasti ei osanud/suutnud märgade silmadega mõnda näitust vaadata, sest mulle tundub, et ma olen nüüd rohkem õnnelikum. Kui inimene tunneb end oma nahas hästi, tal on kõik hädavajalik ja natuke rohkemgi olemas, siis ilu kajastubki hõlpsamini lihtsates asjades. Ei usu, et ma kõlaksin väga naiivselt, kui ütlen, et minu jaoks on kallim jalutuskäik päikeses koos parima sõbraga kui näiteks Ferraari omamine. Mul on ääretult hea meel, et ma olen jõudnud arusaamisele, et raha ja asjad ei ole samaväärsed heaolutundega. Mõtle kui narr see oleks, kui ma nutaksin rõõmust, sest mul on üks rahahunnik voodi all! Või helikopter? Uksepoiss?

See aga oleks ka muidugi kohutav, kui materiaalne õnn kasvõi näilist rõõmu ei too või lausa mitte mitte miski. Mis see elu siis on?

Kommentaarid

  1. Minul vastupidi - koguaeg nutaks. Õnnest, kurbusest, kasvõi niisama. Õnnest nutmine mind muidugi ei morjenda, aga ise tunnen, et natukene tugevam võiksin küll olla ning paljudes veidi raskemates olukordades ennast ja oma pisarakanaleid paremini kontrollida.

    VastaKustuta

Postita kommentaar

Populaarsed postitused